Majavamm

Kuidas ära tunda majavammi?

Majavammide kahjustusi saab tuvastada järgmiste märkide järgi:

Põranda vajumine – puidust põrandad muutuvad pehmeks ja vajuvad.

Kollased veetilgad seeneniidistiku peal põranda all – niiskus, mis aitab seenel areneda.

Ehitusvahutaoline moodustis – seeneniidistik, mis meenutab vahtu või vahtu sisaldavat massi.

Pidev roostepruuni eostolmu tekkimine – majavamm toodab väikeseid eoseid, mis võivad katta pindu.

Vaata ka pilte erinevatest majavammi leidudest, et saada parem ülevaade kahjustustest (Majaseen OÜ facebook’i lehelt)

Majavamm on üks levinumaid majaseeni, mis põhjustab tõsiseid puitmaterjalide kahjustusi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Seda seent tuntakse ka vammi, majaseene või hellitavalt svammina. Viimastel aastatel on majavammist saanud üks kardetumaid varjatud puudusi kinnisvaratehingutes (viide), kuna seene kahjustuste kõrvaldamine ja tõrje võivad tuua kaasa suuremaid kulutusi.

Majavamm on Eestis hooneid kahjustanud juba peaaegu 200 aastat. Esmakordselt avastati majavamm 1856. aastal Märjamaa kandis. Kuigi majavamm ei ole Eestis looduses levinud, võib seda looduses leida meie lähinaabrite juurest Taanist. Arvatakse, et majavamm pärineb Indiast, täpsemalt Himaalaja piirkonnast, ja on sajandeid tagasi levinud koos nakatunud puiduga.

Majavamm ei ole ainult vanade hoonete probleem – see võib kahjustada kõiki puitmaterjalidega ehitisi, olles suur oht nii uutele kui ka vanadele hoonetele.

Majavamm põhjustab pruunmädanikku, lagundades puidu tselluloosi ja hemitselluloosi. Selle tulemusel muutub puit hapramaks ja tumedaks, moodustades pruunid kuubikud. Majavammi iseloomustavad valged, kollased või violetse varjundiga seeneniidistikud ning jämedad hallikad või tumepruunid seeneväädid.

Majavammi niidistikud erinevatel pindadel.

Kui tekkivad ebasoodsad tingimused seeneniidistikuna kasvamiseks, moodustab seen viljakehad ja levib edasi eostena. Eosed arenevad viljakehadel, mis majavammi puhul on materjalidele liibunud, ümarad, paksu valge vatjas-viltjas servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni võrkja pinnaga. Üks 1 cm² suurune viljakeha võib tunnis toota kuni 360 000 eost, mis on väga vastupidavad ja suudavad õhu liikumise abil levida ühest hoonest teise. Eosed võivad sattuda hoonetesse ka inimeste kaasabil, näiteks saastunud jalanõudega või tööriistadega. Majavammi eosed võivad säilida idanemisvõimelised isegi kuni 20 aastat.

Majavammi (Serpula lacrymans) viljakeha areng 10 päevaga

Lugematul hulgal majavammi eoseid, mis on muutnud pinnad kakaopruuniks (Foto: J.Oja).

Majavammi eoste idanemiseks ja edasiseks arenguks (seeneniidistikuna) on vaja pikemaajalist puidu niiskumist, kust majavamm suudab hiljem transportida niiskust ja toitaineid palju kaugemale ja seejuures nakatada ka kuiva puitu. Ühe aasta jooksul võib majavamm seeneniidistikuna koloniseerida põrandaid kuni 4 meetri ulatuses. Enamasti tekivad majavammi kahjustused hoonetes, kui niiskus tuleb näiteks tilkuvast veest põrandal, lekkinud torudest või sadeveest, mis tungib läbi seinte või katuse. Samuti võivad kahjustused tekkida keldrisse valgunud vee tagajärjel.

Majavamm kasvamiseks on oluline ka temperatuur. Kõige paremini areneb majavamm temperatuuril 20°C, kuid talub ka madalamaid ja kõrgemaid temperatuure, ehkki üle 30°C ja alla -6°C on selle arengule surmavad. Seetõttu võib majavamm areneda ka kütmata ruumides, näiteks suvilates. Kõige rohkem avastatakse majavammi kahjustusi kevadest sügiseni, eriti augustis, ning need esinevad enamasti keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte all. Harvemini on kahjustused kõrgematel korrustel. Majavamm võib kahjustada ka hoone välispinda, näiteks fassaadi voodrilaua või vundamendi soojustuse taga.

Majavamm võib välisseinas kasvada ka fassaadi laudise taga.

Tabel 1. Majavammi arenguks sobivad ja ebasobivad (surmavad) temperatuurid (Schmidt 2006 järgi).

Liik	Surmav ºC	Miinimum ºC	Optimum ºC	Maksimum ºC	Surmav ºC laboris agarsöötmel 2 nädalat	Surmav ºC laboris agarsöötmel 3t	Surmav ºC puidul 4t
Majavamm	-6	0-5	20	26–27	30	55	50-70

Majavammi (Serpula lacrymans) lähisuguluses olev Serpula pulverulenta (varasem nimega Leucogyrophana pulverulenta) areneb oluliselt aeglasemalt ning põhjustab väiksemaid kahjustusi kui majavamm. Eesti keeles ei ole sellel seenel ametlikku nimetust, küll aga on seda seent varasemas kirjanduses nimetatud pulber-mädiknahkiseks. Uuema süsteemi järgi võiks teda nimetada “väikeseks majavammiks” nagu kutsuvad teda taanlased, rootslased (taani keeles lille hussvamp, rootsi keeles liten hussvamp). Nimetatud liik vajab kasvamiseks suuremat puiduniiskust kui majavamm. Puidu koloniseerimiseks seene poolt loetakse minimaalseks sobivaks puiduniiskuseks 30% ning puidu lagunemiseks peab puiduniiskus olema 37%. Enamasti võib seda seent leida keldritest ja esimese korruse põrandate alumistel puitdetailidel.

Serpula pulverulenta kahjustus keldri laetalal.

Serpula pulverulenta niidistik ja viljakehad keldri laetalal (Foto: J.Oja)

Serpula pulverulenta viljakehad (Foto: J. Oja)

Teine majavammi lähisugulane on metsvamm (Serpula himantioides), keda võib sagedamini leida meie metsadest kui hoonetest. Hoonetes põhjustab märgatavalt tagasihoidlikumaid puitdetailide kahjustusi kui majavamm.

Metsvammi viljakeha (Foto: V. Liiv)

Kõigile eelnimetatud liikidele on viljakeha poolest sarnane seeneliik Leucogyrophana pinastri. Nimetatud seen põhjustab samuti pruunmädanikku ning teda võib leida hoonetes keldrites, aluspõrandates, talaotstes ning pesuruumidest. Viljakehad on substraadile liibunud esmalt kollakasoranžid ning vananedes muutuvad oliivkollaseks. Eoslava on noorelt sile, valminult algul voldiline, hiljem näsaline.