Majavamm (Serpula lacrymans) on üks enamlevinud seenkahjustusi põhjustavaid majaseeni nii Eestis kui ka mujal maailmas. Rahvasuus nimetatakse teda ka lihtsalt vammiks või majaseeneks. Esimene majavammi (varasema nimega Merulius lacrymans) kahjustusega hoone  kirjeldus Eestis pärineb Märjamaa kandist 1856. aastast  (Dietrich 1856, lk 384). Eesti metsades majavammi ei leidu, mistõttu sealt nakatusohtu pole karta. Meile kõige lähem piirkond, kust majavammi on loodusest leitud, on Taani (Læssøe 2015). Majavammi päritolumaaks peetakse Indiat, täpsemalt Himaalaja piirkonda, kust ilmselt sajandeid tagasi kogemata eksporditi majavammiga nakatunud puitu erinevatele kontinentidele.

Majavamm põhjustab pruunmädanikku, lagundades puitmaterjalist tselluloosi ja hemitselluloosi, misjärel puitmaterjalid muutuvad hapramaks ja lõpuks on puit tumepruunide kuubikutena. Majavammi iseloomustavad valkjad, kollase või violetse varjundiga seeneniidistiku kogumikud ja jämedad hallikad või tumepruunid seeneväädid.

Majavammi niidistikud erinevatel pindadel.

Kui tekkivad ebasoodsad tingimused seeneniidistikuna kasvamiseks, moodustab seen viljakehad ja levib edasi eostena. Eosed arenevad viljakehadel, mis majavammi puhul on materjalidele liibunud, ümarad, paksu valge vatjas-viltjas servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni võrkja pinnaga. Ainuüksi 1 cm2 suurune majavammi viljakeha võib tunnis toota kuni 360 000 seeneeost, mis on väga vastupidavad ning tänu oma väikeste mõõtmetele võimelised õhuliikumiste abil levima ühest hoonest teise. Lisaks võivad eosed sattuda hoonetesse ka inimeste kaasabiga, nt saastunud jalanõudega, tööriistadega. Majavammi puhul võivad eosed säilida idanemisvõimelised kuni 20 aastat.

Majavammi (Serpula lacrymans) viljakehad (Fotod: H. Eomois)

Majavammi eoste idanemiseks ja edasiseks arenguks (seeneniidistikuna) on vaja pikemaajalist puidu niiskumist, kust majavamm suudab hiljem transportida niiskust ja toitaineid palju kaugemale ja seejuures nakatada ka kuiva puitu. Empiirilised vaatlused on näidanud, et ühe aasta jooksul võib majavamm seeneniidistikuna koloniseerida põrandaid kuni 4 m ulatuseni. Enamasti saavad majavammi kahjustused hoonetes alguse kas i) põrandale tilkuva vee, ii) põrandaalustel torudel kondensatsioonivee tekkimise või lekke, iii) seina või katuse läbijooksva sadevee, iv) keldrisse valgunud vee jms tagajärgedel. Lisaks niiskusele on majavammi arengu puhul oluline ka temperatuur. Kõige sobivamaks kasvutemperatuuriks loetakse 20°C ning surmavateks >30ºC ning -6ºC (vt Tabel 1). Vahepealsetel temperatuuridel kasv aeglustub, kuid seen jääb siiski elujõuliseks. Seetõttu suudab majavamm areneda ka kütmata ruumides, nt suvilates. Kõige enam avastatakse majavammi poolt põhjustatud kahjustusi märtsist oktoobrini, eriti augustis. Tavaliselt on majavammi kahjustused levinud keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte all osas, vaid erandkordadel kõrgematel konstruktsioonidel.

Tabel 1. Majavammi arenguks sobivad ja ebasobivad (surmavad) temperatuurid (Schmidt 2006 järgi).

Liik Surmav ºC Miinimum ºC Optimum ºC Maksimum ºC Surmav ºC laboris agarsöötmel 2 nädalat Surmav ºC laboris agarsöötmel 3t Surmav ºC puidul 4t
Majavamm -6 0-5 20 26–27 30 55 50-70

Majavammi (Serpula lacrymans) lähisuguluses olev Serpula pulverulenta (varasem nimega Leucogyrophana pulverulenta) areneb oluliselt aeglasemalt ning põhjustab väiksemaid kahjustusi kui majavamm. Eesti keeles ei ole sellel seenel ametlikku nimetust, küll aga on seda seent varasemas kirjanduses nimetatud pulber-mädiknahkiseks. Uuema süsteemi järgi võiks teda nimetada “väikeseks majavammiks” nagu kutsuvad teda taanlased, rootslased (taani keeles lille hussvamp, rootsi keeles liten hussvamp). Nimetatud liik vajab kasvamiseks suuremat puiduniiskust kui majavamm. Puidu koloniseerimiseks seene poolt loetakse minimaalseks sobivaks puiduniiskuseks 30% ning puidu lagunemiseks peab puiduniiskus olema 37%. Enamasti võib seda seent leida keldritest ja esimese korruse põrandate alumistel puitdetailidel.

Serpula pulverulenta (Foto: E. Indermitte)

Teine majavammi lähisugulane on metsvamm (Serpula himantioides), keda võib sagedamini  leida meie metsadest kui hoonetest.  Hoonetes põhjustab märgatavalt tagasihoidlikumaid puitdetailide kahjustusi kui majavamm.

metsvamm

Metsvammi viljakeha (Foto: V. Liiv)

Kasutatud kirjandus:

Dietrich H.A. 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. Archiv für die Naturkunde Liv-, Esth- und Kurlands, 1: 261-414.

Læssøe T. jt. 2015. Usædvanlige danske svampefund (Notes of rare fungi collected in Denmark). Svampe. 72: 44-52

Schmidt O. 2006. Wood and tree fungi. Springer-Verlag Berlin Heidelberg

Loe lisaks postitusi:

05.06.2017 Seente tõrjumine majast

13.04.2017 Ekstreemsed majavammi kahjustused

17.14.2016 Tähelepanekud ehitusmükoloogias – nii majavammi kui ka hallitusseente kohta

06.10.2014 Iga seen ei ole majavamm