Pruun kõrbik (mustjas kõrbikut, Gloeophyllum sepiarium) võib meie looduses leida peamiselt okas-, eriti aga kuusepuidu lagundajana raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. Looduses kasvava pruun kõrbiku pilte leiab Eesti eElurikkuse kodulehelt.  Nimetatud seen kasavab ka vanadel raudteeliipritel, puitsildadel, taradel jt. rajatistel ning hoonetes. Hoonetes leidub sageli aknaraamidel, ustel ning terrassidel, eelkõige hoone päiksepoolsetel külgedel. Põhjustab pruunmädanikku, lagundades puitmaterjalist tselluloosi ja hemitselluloosi, misjärel puitmaterjalid muutuvad hapramaks ja lõpuks on puit tumepruunide kuubikutena. Kasvamiseks eelistab suurema niiskusega puitu (30-50%) ning optimaalne temperatuur arenemiseks jääb vahemikku 27.5–32.5°C, talub hästi pikaajalist kuivust ja kuumust.

Pruun kõrbik (Gloeophyllum sepiarium, Foto: J. Oja)

Samasugused kasvukeskkonna tingimused, nagu sobivad pruun kõrbikule,  meeldivad ka palgikõrbikule (Gloeophyllum trabeum). Seda seent võib aga leida oluliselt harvem. Mõnikord võib teda leida isegi saunades.  Viljakehad on palgikõrbikul sigar- või suitspruunid, ilma oranžide toonideta (nagu pruunil kõrbikul) ning viljakehade alapind on samuti sigar- või suitspruun ning ümarate pooridega, mis kasvades sulanduvad labürintjaks või ebamääraselt eoslehekesi meenutavateks.

Palgikõrbik (Gloeophyllum trabeum, Foto: R. Kokla)

Muutliku liudiku (Peziza varia) viljakehad on algselt kausjad ning hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. Noorte viljakehade serv on läbikumav ja kahkjas, mis vananedes muutub lainjaks ja käändub tagurpidi. Viljakehad on lühikese rudimentaarse jalaga. Värvuselt on viljakehad helepruunid, ainult kuivades muutuvad viljakehade tagaküljed valgeks ja viltjaks. Tihti võib leida kobarjalt koos kasvamas mitut viljakeha.

Eesti looduses esineb muutlikku liudikut paiguti, kuid hoonetes võib ta kasvada väga tihti, eriti tallides, lautades, keldrites jm. Hoonetes esineb aastaringselt. Muutlik liudik kasvab hoone nendes piirkondades, mis on väga märjad. Enamasti on põhjuseks torude lekked. Pärast veeavariisid võivad viljakehad tekkida väga kiiresti (paari nädala jooksul) ning püsida pikka aega, ka pärast veeavarii likvideerimist.

Muutliku liudiku viljakehad (Foto: Majaseente Tõrje)

Lehvikvahelik (Tapinella panuoides) on Eesti tavalisema seene tavavahelik lähisugulane. Lehvikvaheliku viljakehad on pruunikaskollase viltjas-sametja kübara, oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga või hoopis jalata.  Kasvab aeglaselt (tihti põõsjalt) okaspuupuidul metsades ja hoonetes. Metsades kasvava lehvikvaheliku pilte leiab Eesti eElurikkuse kodulehelt. Hoonetes võib esineda aastaringselt. Lehvikvahelik põhjustab pruunmädanikku.

Lehvikvahelik (Tapinella panuoides, Foto: M. Helisalu)

Murukerad (Scleroderma) on mükoriissed seened, millest võiks järeldada, et mõni puu on hoonele nii lähedal, et juured tungivad läbi vundamendi ja murukera viljakehad on arenenud keldri seina peal.

Murukerad (Scleroderma) keldri seinal (Fotod: K. Tammiste)

Klaasjas lodupoorik tekitab valgemädanikku, lagundades puidust hemi-, tselluloosi ja ligniini. Looduses on seent leitud kasvamas peamiselt märgades põlis- ja loodusmetsades, eriti sanglepa-lodumetsades, eelistavalt poristes paikades sanglepa, harvem halli lepa jt lehtpuude, erandina isegi kuuse kõdunenud lamapuidul. Leitud liiki loetakse põlismetsade indikaatorliigiks.

1990ndatel on klaasjat lodupoorikut leitud Kesk-Euroopa jahutustornide puitkonstruktsioonidel. Teadlased täheldasid, et see seen eelistab kasvada väga märjal puidul, mille poorid on veega küllastunud, ja keskkonnas, mis on vähese hapnikusisaldusega.

Klaasja lodupooriku seeneniidistik (Foto: A. Ploom)

Kollase hammaslehiku (Lentinus lepideus (Fr.) Fr.) viljakehad on üleni valkjaskreemil põhjal jämedalt pruunisoomuselised ning väga sitked, peaaegu puitunud. Soomustega on kaetud ka viljakeha jalg, mis on tihti ekstsentriline kuni külgmine ning juurdunud. Viljakeha kübar võib olla kuni 12cm. Looduses eelistab kollane hammaslehik kasvada inimtekkelistes paikades, raiesmikel, teeservadel, talukohtadel, raudteeliipritel jm. Kasvusubstraadina eelistab seen okaspuitu – mändi, kuuske, nulgu, seedrit, lehist jt. Väga harva võib kasvusubstraadilt leida seeneniidistikku, mistõttu avastatakse seenkahjustused siis, kui on arenenud seene viljakehad. Tavaliselt on sellistel puhkudel puit juba tugevalt kahjustunud. Seen põhjustab puidu sisemuses pruunmädanikku. Kollane hammaslehik vajab kasvamiseks rohkelt niiskust, optimaalne puidu niiskussisaldus kasvamiseks on vahemikus 35-60%, ning kõrgemaid temperatuure kui teised hoonetes puitu lagundavad seened. Sageli võib nimetatud seent leida kasvamas päiksepaistelistes paikades. Seetõttu peab seen kaua vastu ka kuivades tingimustes ning võib olla puhkestaadiumis kuniks tingimused kasvamiseks paranevad. Lisaks on seen vastupidav ka teatud puidukaitsevahendite vastu, nt tõrvaõli.

Kollase hammaslehiku viljakeha pealt- ja altvaates (Foto: J.Oja)

 

Loe lisaks postitusi:

17.10.2017 Huvitav majaseene leid