Pruun kõrbik (mustjas kõrbikut, Gloeophyllum sepiarium) võib meie looduses leida peamiselt okas-, eriti aga kuusepuidu lagundajana raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. Samuti esineb vanadel raudteeliipritel, puitsildadel, taradel jt. rajatistel ning hoonetes. Hoonetes leidub sageli aknaraamidel, ustel ning terrassidel, eelkõige hoone päiksepoolsetel külgedel. Põhjustab pruunmädanikku, lagundades puitmaterjalist tselluloosi ja hemitselluloosi, misjärel puitmaterjalid muutuvad hapramaks ja lõpuks on puit tumepruunide kuubikutena. Kasvamiseks eelistab suurema niiskusega (30-50%) puitu ning optimaalne temperatuur arenemiseks jääb vahemikku 27.5–32.5°C, talub hästi pikaajalist kuivust ja kuumust.

Pruun kõrbik (Gloeophyllum sepiarium, Foto: J. Oja)

Muutliku liudiku (Peziza varia) viljakehad on algselt kausjad ning hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. Noorte viljakehade serv on läbikumav ja kahkjas, mis vananedes muutub lainjaks ja käändub tagurpidi. Viljakehad on lühikese rudimentaarse jalaga. Värvuselt on viljakehad helepruunid, ainult kuivades muutuvad viljakehade tagaküljed valgeks ja viltjaks. Tihti võib leida kobarjalt koos kasvamas mitut viljakeha.

Eesti looduses esineb muutlikku liudikut paiguti, kuid hoonetes võib ta kasvada väga tihti, eriti tallides, lautades, keldrites jm. Hoonetes esineb aastaringselt. Muutlik liudik kasvab hoone nendes piirkondades, mis on väga märjad. Enamasti on põhjuseks torude lekked. Pärast veeavariisid võivad viljakehad tekkida väga kiiresti (paari nädala jooksul) ning püsida pikka aega, ka pärast veeavarii likvideerimist.

Muutliku liudiku viljakehad (Foto: Majaseente Tõrje)

Lehvikvahelik (Tapinella panuoides) on Eesti tavalisema seene tavavahelik lähisugulane. Lehvikvaheliku viljakehad on pruunikaskollase viltjas-sametja kübara, oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga või hoopis jalata. Kasvab aeglaselt (tihti põõsjalt) okaspuupuidul metsades ja hoonetes. Põhjustab pruunmädanikku.

Lehvikvahelik (Tapinella panuoides, Foto: M. Helisalu)

Murukerad (Scleroderma) on mükoriissed seened, millest võiks järeldada, et mõni puu on hoonele nii lähedal, et juured tungivad läbi vundamendi ja murukera viljakehad on arenenud keldri seina peal.

Murukerad (Scleroderma) keldri seinal (Fotod: K. Tammiste)

Klaasjas lodupoorik tekitab valgemädanikku, lagundades puidust hemi-, tselluloosi ja ligniini. Looduses on seent leitud kasvamas peamiselt märgades põlis- ja loodusmetsades, eriti sanglepa-lodumetsades, eelistavalt poristes paikades sanglepa, harvem halli lepa jt lehtpuude, erandina isegi kuuse kõdunenud lamapuidul. Leitud liiki loetakse põlismetsade indikaatorliigiks.

1990ndatel on klaasjat lodupoorikut leitud Kesk-Euroopa jahutustornide puitkonstruktsioonidel. Teadlased täheldasid, et see seen eelistab kasvada väga märjal puidul, mille poorid on veega küllastunud, ja keskkonnas, mis on vähese hapnikusisaldusega.