Majaseened

Eesti Looduse selle aasta augustinumbris (lk. 27-31) kirjutasin hoonetes leiduvatest seentest, mis võivad põhjustada kahju puitkonstruktsioonidele ning mida nimetatakse majaseenteks. Ilmunud artikkel pdf-vormingus.

Erast Parmasto on kirjutanud [8]: „Puit ei mädane ega pehastu teisiti kui ainult seente (hoonetes nimetatakse neid majaseenteks) toimel“. Tuntuim näide majaseente kohta on majavamm. Ent peale puitu lagundavate seente leidub hoonetes selliseid seeni, mis võivad tekitada majaelanikele terviseprobleeme. Neid nimetatakse rahvasuus hallitusseenteks või hallitusteks. Selles artiklis keskendume ainult nendele seentele, mis põhjustavad kahju puitkonstruktsioonidele.

Kõige põhjalikumalt on hoonete puitosi kahjustavaid seeni kirjeldatud ja uuritud Saksamaal. Sealsete kolleegide andmetel võib ehitisi kahjustada umbes kuuskummend liiki seeni [4]. Suurem osa nendest põhjustavad pruunmädanikku: puidust lagundatakse ära tselluloos ja hemitselluloos, misjärel puit muutub hapramaks ja järele jäävad tumepruunid kuubikud. Värvuse muutus tuleneb säiliva ligniini tumedast värvusest.

Looduses on sellist tüüpi puidumädanikku tekitavaid seeneliike ainult 6%; ülejaanud puitu lagundavad seened põhjustavad valgemädanikku [3]. Sedalaadi seened on evolutsiooniliselt vanemad ning neil on mitu korda rohkem ensüüme, mille abil taimerakke hävitada. Nõnda suudavad nad puidust lagundada ära kõik taimerakkudele mehaanilise vastupidavuse andvad koostisosad: tselluloosi, hemitselluloosi ja ligniini.

Looduses on suurem osa seeni maa all ja viljakehi kasvatavad nad vaid hooajati, ka hoonetes leiduvad seened eelistavad kasvada varjatult. Seentega nakatuvad ainult need puidust osad, mis on pidevalt piisaval määral niisked või lausa märjad. Majaseente kasvuks sobiv niiskuse hulk võib liigiti olla erinev.

Sageli avastatakse majaseente laastustööd remonttööde käigus või halvemal juhul siis, kui põrand või seinad hakkavad vajuma. Mõlemal juhul saab seenkahjustuse teha kindlaks lagunemisprotsessi tõttu kuubikuteks muutunud puidu või puidu peal kasvavate seeneniitide järgi. Märksa harvemini leiab majaseente viljakehasid. Nende teket mõjutavad eelkõige kasvuolud.

Üksnes seeneniidistiku põhjal on seeneliiki siiski keeruline määrata, sest need ei pruugi piisavalt kajastada liigile iseloomulikke tunnuseid. Ometigi leidub erandeid, näiteks Asterostroma perekonna liigid, mida on lihtne seeneniitide põhjal teistest majaseentest eristada (◊ 1).

◊ 1 Asterostroma perekonna seeneliike on lihtne ära tunda: mikroskoobi all näeb temale iseloomulikke tähtjaid struktuure.

Tänapaeval on peale mikroskoopuuringute võimalik kasutada molekulaarseid meetodeid ning määrata seeni DNA põhjal. Siiski ei õnnestu ka DNA järgi seeneliiki alati välja selgitada. Majavammi kahjustused ja nende tõrje erineb teistest majaseentest, mistõttu on Saksa teadlased välja töötanud majavammi DNA-markeri [14]: enamikul juhtudel annab see kiire vastuse. Meetodist ei ole abi, kui kontrollitav seen on liiga vana ja DNA juba lagunenud. Sel juhul saab ainult teha kindlaks, kas seen on veel aktiivne ning võib võimaluse tekkides uuesti edasi areneda.

Majavammist ja tema lähisugulastest on pikemalt juttu Eesti Looduse eelmise aasta jaanuarinumbris. Ühtlasi on majavammist kirjutatud eri ajakirjades [vt nt 1, 9, 10]. Sestap me siin põhjalikumalt ei süüvi ning vaatleme teisi meie piirkonna hoonetes kasvavaid ja puitu lagundavaid seeneliike.

Meie sagedasemad majaseened. Kirjandusallikate põhjal kuulub siin kandis sagedamini leitavate majaseente esikolmikusse majavamm, majamädik ja korgiku perekonna eri liigid [2, 11]. Lähtudes viie aasta jooksul leitud ja määratud majaseentest, võin tõdeda, et majavamm ja korgiku perekonna liigid on meil sagedased. Seevastu majamädiku leide on ette tulnud märksa vähem või sama palju kui teisi harva kohatavaid majaseeni.

Majamädik (Coniophora puteana) eelistab hoonetes märgunud puitmaterjale, eelkõige neid, mille niiskussisaldus on vahemikus 30–70%. Enamasti võib seda seent leida keldrist ja märgunud põranda- või laekonstruktsioonidega ruumidest (nt köögist, vannitoast, tualettruumist) [12]. Teda on eri keeltes nimetatud ka keldriseeneks, eesti ja saksa keeles isegi keldrivammiks. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et majamädiku viljakehad võivad esmapilgul meenutada majavammi omasid. Ent majamädikul on viljakeha pealispinda moodustav eoslavakandja tumepruun ja sile, mis hiljem muutub mügarlikuks. Teistest majaseentest eristub majamädik rohkete peente mustjate ja lehvikjalt harunevate seenevaatide poolest. Majavammiga võrreldes kulgeb mädanemine aeglasemalt, kuid soodsate olude korral võib majamädik muutuda ohtlikuks kahjustajaks. Metsades kohtab teda peamiselt okaspuude kändudel ja lamatüvedel.

Traditsiooniliselt on korgiku (Antrodia) perekonda arvatud need seened, mille viljakehad on valkjad, tugevad, nurgeliste või piklike pooridega ja liibunud. Nüüdisaegsest seente süstemaatikast lähtudes on osa liike sellest perekonnast aga välja arvatud. Ilma seene viljakehadeta on neil liikidel väga keeruline vahet teha, sest seeneniidistik ja -nöörid on kõigil valged või valkjad. Hoonetes võib sagedasti leida puidu- kiudpoorikut (Fibroporia vaillantii) ja majakorgikut (Amyloporia sinuosa), harvamatel juhtudel vatjat kiudpoorikut (Antrodia gossypium), kollakat korgikut (A. xantha) ja kuusekorgikut (A. serialis). Nad kõik võivad kasvada põranda, seina ja lae puidust konstruktsioonidel ning kõigil korrustel, kus materjal on saanud märjaks [12].

Kõrbikud ja lõhetümak tegutsevad samuti majades. Peale mainitud esikolmiku liikide on Euroopas sagedased kõrbiku perekonna seeneliigid. Ka Eestis leidub neid sagedasti, eriti levinud on mustjas kõrbik (ka pruun kõrbik, Gloeophyllum sepiarium). Looduses kasvab ta peamiselt okasmetsas, eriti aga kuusepuidu lagundajana raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. Samuti kohtab teda vanadel raudteeliipritel, puitsildadel, taradel jms rajatistel. Majades leidub seda seent sageli aknaraamidel, ustel ja terrassidel, iseäranis päiksepoolsetel külgedel. Mustjas kõrbik eelistab kasvada suurema niiskusega (30‒50%) puidul; sobivaim kasvukeskkonna temperatuur jääb vahemikku 27,5–32,5 °C, niisiis talub see liik hästi pikaajalist kuivust ja kuumust [12]. Lõhetümakut (Rhodonia placenta) ei olnud ma varem Eestis hoonetest leidnud, kuid selle aasta jooksul olen seent leidnud kahel korral. Ühel juhul kasvas ta eluruumide põrandal, kus oli olnud mitu veeleket. Teisel juhul oli lõhetümak levinud eluruumide palkseinal, mis oli varem talvel ka jäätunud. Kirjanduse andmetel kasvab see seen püsivalt niiskel puidul, näiteks põranda laudadel, lävepakkudel ja aknaosadel [5]. Liigi eelistatumad kasvusubstraadid on puitkiud- ja puitlaastplaadid. Lõhetümaku viljakehad on materjalile liibunud, väikesed, lihakad ja torukestekihiga. Enamasti on viljakeha heleroosat värvi, harva valge. Seeneniidistik on valge ja osaliselt kollaka voi roosaka värvusega; värskelt on teda lihtne kasvumaterjalilt eemaldada [5]. Looduses kasvab ta põlismetsailmelistes metsades kuuse, harvemini ka manni lamatüvedel ja kändudel.

Looduskaitses oluline roosa pess. Viimase viie aasta jooksul olen hoonetest leidnud veel mitu huvitavat seeneliiki. Need leiud annavad ühtlasi ülevaate lähipiirkonna looduses kasvavatest seentest ja nende populatsioonidest. Näiteks Kilingi-Nõmmelt ja Tartust olen hoonetest leidnud roosa pessu (Fomitopsis rosea) viljakehasid (vt ◊ 2). Seent on lihtne ära tunda roosade viljakehad järgi. Eesti looduses kohtab roosat pessu harva, teda peetakse looduskaitses tähtsaks seeneks: tegu on põlismetsade indikaatorliigiga. Seega võiks roosa pessu levikut hoonetesse pidada teatud mõttes heaks märgiks: lähipiirkonnas on tema populatsioon elujõuline. Roosa pessu leide on teada hoonetest veel Lätis [6], Tšehhis [2] ja Saksamaal [13]. Tšehhis on arvatud, et roosa pess on hoonetesse levinud hoopis varem nakatunud ehituspuidu kaudu ning suutnud püsida puidus elujõulisena kümneid või koguni sadu aastaid [2]. Eredavärvilistest seentest on leitud hoonetest ka liiki Leucogyrophana mollusca  [12]. Olen seda määranud ühel korral: seent märgati renoveerimisjärgus paekivist hoone akna all telliskivil. Tema viljakehad on substraadile liibunud, 1–2 mm paksused ja mõnekumne sentimeetri laiused; noorelt on viljakeha ülapind kurruline, voldiline ning säravoranži-aprikoosivärvi, servad on viljakehal valged.

◊ 2. Looduskaitses olulisi seeni, nagu roosat pessu, võib leida ka hoonetest.

Hoonetes võib leida ka kübarseeni. Enamik eelkirjeldatud seeni on kasvusubstraadile liibunud, kuid puitu lagundavatest seentest võib hoonetest leida ka kübara ja jalaga seeni, nagu lehvikvahelik ja kollane hammaslehik. Lehvikvahelik (Tapinella panuoides; ◊ 3) on Eesti ühe tavalisema seene tavavaheliku lähisugulane. Lehvikvaheliku viljakehad on pruunikaskollase viltjas-sametja kübara, oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga voi hoopis jalata. See liik kasvab aeglaselt okaspuupuidul metsades ja hoonetes, tihti põõsasjalt. Ehitistes eelistab ta samasuguseid niiskeid piirkondi nagu majamädik [12]. Rohkelt niiskust vajab ka kollane hammaslehik (Lentinus lepideus): talle sobivaim puidu niiskussisaldus on 35–60%. Ent samas vajab see liik soojemat temperatuuri kui teised hoonetes puitu lagundavad seened [12]. Sageli võib kollast hammaslehikut leida päikesepaistelistest paikadest. Seega peab seen kaua vastu ka kuivas ning võib jääda puhkestaadiumisse, kuniks kasvuolud paranevad. Väga harva võib näha kollase hammaslehiku seeneniidistikku. Seetõttu leitakse tema põhjustatud kahjustusi hoonetest alles siis, kui on arenenud seene viljakehad. Sellistel puhkudel on puit juba tugevalt kahjustunud. Tema viljakehad tunneb hõlpsasti ära soomustega kaetud kübara ja jala järgi. Kübara läbimõõt võib olla kuni 12 cm. Looduses eelistab kollane hammaslehik kasvada inimtekkelistes paikades: raiesmikel, teeservadel, talukohtadel ja raudteeliipritel.

◊ 3. Dušinurga väliskülje katte alt välja kasvanud pruunikaskollase viltjas-sametja kübaraga lehvikvaheliku viljakehad.

Majaseened, mille tõrjega saab lihtsasti hakkama. Kõik eelkirjeldatud seened põhjustavad pruunmädanikku. Samas leidub hoonetes ka selliseid seeni, mis ei suuda kuigi palju puitu lagundada. Näiteks on leitud lõkketindikut (Coprinus lagopides) ja kitsaeoselist tindikut (C. domesticus). Tindikuliigid eelistavad kasutada toiduks krohvialuseid roomatte. Neid seeni võib hoonest leida pärast veeavariisid (◊ 4). Ühtlasi võivad veelekete järel hoonetes väga kiiresti kasvama hakata ning pikka aega püsida muutliku liudiku (Peziza varia) viljakehad. Tema viljakehad on esialgu kausjad ning hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. Noorte viljakehade serv kumab läbi ja on kahkjas, vananedes muutub see lainjaks ja käändub tagurpidi. Muutliku liudiku viljakehad on lühikese rudimentaalse jalaga. Värvuselt on viljakehad helepruunid, aga kuivades muutuvad selle tagaküljed valgeks ja viltjaks. Tihti võib leida kobaras koos mitu viljakeha [7]. Kumbki seeneliik ei suuda põhjustada suurt kahju ning nendest vabanemiseks piisab, kui veeleke kõrvaldada ja konstruktsioonid kuivatada. Siiski tasub ka nende seente leidmisel olla tähelepanelik, sest samasuguses kasvukeskkonnas võib kasvada vaga toksilisi hallitusseeni.

◊ 4. Vanad tindiku viljakehad seinal.

Võib olla on tegu hoopis limakuga? Kokkuvõtvalt võib öelda, et majaseeni on rohkem kui teada-tuntud majavamm ning mitte kõik nendest ei ohusta puitkonstruktsioone. Tasub teada, et alati ei pruugigi olla tegu seentega. Paaril korral olen seente pähe arvatud proovist teinud kindlaks hoopis limaku Enteridium lycoperdon. Limakud on fagotroofsed organismid, kes toituvad bakteritest ja seeneosadest; nende elutsüklis vaheldub amöboidne plasmoodiumi staadium viljakehaga. Liigi E. lycoperdon viljakeha läbimõõt võib olla kuni 10 cm. Looduses kasvab teda sageli üsna niisketes kasvukohtades. Saksa eksperdid peavad ehitistes leiduvaid limakuid väga heaks indikaatoriks, mis viitab puitu lagundavate seente olemasolule: ta kasvab seal, kus on kedagi (seeni) süüa [5].

1. Baklan, Anna jt 2017. Appi: seened majas. – TM Kodu ja Ehitus 6: 22–24.

2. Gabriel, Jiři; Švec, Karel 2017. Occurrence of indoor wood decay basidiomycetes in Europe. – Fungal Biology Reviews 31 (4): 212–217.

3. Gilbertson, Robert L. 1980. Wood-rotting fungi of North America. ‒ Mycologia 72 (1): 1–49.

4. Huckfeldt, Tobias; Schmidt, Olaf 2006. Identification key for European strand-forming house-rot fungi. ‒ Mycologist 20 (1): 42–56.

5. Huckfeldt, Tobias; Schmidt, Olaf 2015. Hausfaule- und Bauholzpilze. 2. Auflage. Rudolf Muller Verlag, Koln.

6. Irbe, Ilze et al 2012. Biodeterioration of external wooden structures of the Latvian cultural heritage. – Journal of Cultural Heritage 13 (3): S79–S84.

7. Kullman, Bellis 1995. Muutlik liudik – meie kodude niiskust armastav külaline – Eesti Loodus 8: 215–217.

8. Parmasto, Erast 1960. Majaseentest ja majavammist. – Eesti Loodus 3 (3): 151–155.

9. Pilt, Kalle 2017. Majavamm. – Pooning 4: 87–90.

10. Pilt, Kalle 2017. Mida peaks teadma majavammist? – TM Kodu ja Ehitus 3: 18–19.

11. Pilt, Kalle; Oja, Jane; Pau, Kristel 2009. The wood-destroying fungi in buildings in Estonia. – Structural Studies, Repairs and Maintenance of Heritage Architecture XI 109: 243–251.

12. Schmidt, Olaf 2006. Wood and tree fungi. Springer-Verlag Berlin Heidelberg.

13. Schmidt, Olaf 2007. Indoor wood-decay basidiomycetes: damage, causal fungi, physiology, identification and characterization, prevention and control. – Mycological Progress 6 (4): 261–279.

14. Schmidt, Olaf; Moreth, Ute 2000. Species specific PCR primers in the rDNA-ITS region as a diagnostic tool for Serpula lacrymans. – Mycological Research 104 (1): 69–72.

Majavamm ja kodutolm

Terviseleht uuris,  milliseid maju seened kõige enam ohustavad, kuidas on olukord teistes riikides, mida kujutab endast harrastusteaduse projekt “FunHome” ja palju muud ühe mükoloogi igapäevastest tegemistest. Loe lähemalt siin.

Ühe pere võitlus majavammiga

Aasta alguse Võrumaa Teatajas kirjutatakse perest, kes on majavammi kahjustustega võitluses jõudnud õnneliku lõpuni. Artikli juurest leiab kommentaari põhilistest majavammi tekkimise põhjustest ning kuidas märgata ja ennetada majavammi. Toimetuse loal saab artiklit täies mahus lugeda siin.

 

 

Hallitusseened mänguasjades

Hallitusseentega “Ringvaate” saates. Vaata saadet.

Hallitus ehitusmaterjalidel

Mitu aastat tagasi uuriti Tallinna Tehnikaülikoolis, mis võib juhtuda ehitustegevuse käigus valesti käideldud puidupõhiste plaatidega.

Mis sellest uuringust selgus?

Kõigil sellistel ehitusmaterjalidel on n-ö loomulik pinnasaaste hallitusseente poolt, mis aga märgades oludes olles või paigaldatuna võivad kordistuda, sest hallitusseened kasvavad ja paljunevad nendele soodsates tingimustes väga kiiresti. Uuringust selgus, et ka ainult pindmisest niiskumisest piisab, et puidupõhised plaadid kaotaksid oma algupärase kvaliteedi ning hakkaksid hallitama. See võib põhjustada terviseriski nii ehitajatele kui ka hilisematele hoone kasutajatele, eriti kui hoones on tasakaalustamata ventilatsioonisüsteem.

Kõik puidupõhised plaadid läksid katse jooksul hallitama. Kõige kiiremini hakkasid hallitama materjalid, mis olid tootja info põhjal uudsed ja keskkonnasäästlikud ning katse lõpuks olid veekindel puitlaastplaat ja niiskuskindlad QSB-plaadid kõige tihedamalt hallitusseentega kaetud. Seega ei ole hallitusseente eest kaitstud ka materjalid, mis on niiskus- ja veekindlad.

Uuringu autorid järeldavad töö tulemustest, et ehituse käigus on väga oluline jälgida, kuidas hoitakse puidupõhiseid plaate ning millises järjekorras ehitustöid tehakse. Antud uuringust on kirjutatud nii eesti- kui ka inglisekeelne artikkel ning need on lisatud ka siia postituse juurde huvilistele lugemiseks.

Hallitavad puidupõhised plaadid (Kallavus jt. 2017 järgi)

 

Kasutatud kirjandus:

Järv, H.; Kallavus, U. (2013). Märgunud puitplaadid – kiirelt tekkiv hallitus. Ehitaja, 48−50.

Kallavus, U.; Järv, H.; Kalamees, T.; Kurik, L. (2017). Assessment of durability of environmentally friendly wood-based panels. Energy Procedia, 132, 207-212.

Majavammist Elmari raadios

Jaanuarikuus oli juttu majavammist Elmari raadio saates Maailmamix.  Kuula järele saate arhiivist. Saade oli inspireeritud Eesti Looduse selle aasta esimeses numbris avaldatud majavammi loost.

Majavamm meil ja mujal

Eesti Looduse selle aasta jaanuarinumbris (lk. 24-29) kirjutasin majavammi evolutsioonist, looduslikust levialast ja Eestisse jõudmisest. Ilmunud artikkel pdf-vormingus.

Meie piirkonnas on majavamm teinud palju meelehärmi juba üle paarisaja aasta: kõige vanem kirjalik allikas majavammikahjustuste kohta pärineb 1805.  aastast. Esimesed majavammile viitavad kirjalikud teated Euroopas pärinevad aga 17.  sajandist: seene tõttu oli nii hoonetes kui ka laevades lagunenud puitkonstruktsioone [5].

Majavammikahjustusi on väga kulukas kõrvaldada, sest selle seene levik ulatub algsest nakatumiskohast palju kaugemale ning seen hävitab puitosi kiiresti. Näiteks Prantsusmaal kulub aastas puitu lagundavate seente tõrjeks hinnanguliselt 30 miljonit eurot [9].

Pannkoogilaadsed seenekogumid. Majavammi (Serpula lacrymans) iseloomustavad valkjad, kollase või violetse varjundiga seeneniidistiku kogumid ja jämedad hallikad või tumepruunid seeneväädid. Tema viljakehad on materjalidele liibunud ümarad selgelt eristatava paksu valge vatjas-viltja servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni voldilise pinnaga. Viljakehade läbimõõt võib olla mõni sentimeeter kuni üle meetri. Sageli võrreldakse majavammi viljakeha pannkoogiga.

Majavammi viljakeha keskosas toodetakse miljardeid seeneeoseid, mis on väga vastupidavad. Oma väikeste mõõtmete tõttu on need võimelised õhu liikumise teel levima ühest hoonest teise. Ent eosed võivad hoonetesse sattuda ka inimeste kaasabil, näiteks saastunud jalanõude ja tööriistadega.

Nüüdisuuringute järgi on eristatud kaks majavammi varieteeti. Majavamm kuulub vammi (Serpula) perekonda, mis omakorda kuulub vammiliste (Serpulaceae) sugukonda, puravikulaadsete seltsi (Boletales) ja kandseenete hõimkonda (Basidiomycota).

Varasemad välistunnuste järgi tehtud analüüsid ei ole võimaldanud selgitada paljusid üksikasju, kuid nüüdseks on tänu DNA-uuringutele ilmnenud mitu muudatust perekonna ja sugukonna tasandil. Ilmselt täpsustuvad andmed veelgi.

Nõnda on DNA-järjestusel põhinevate analüüside põhjal selgunud, et majavamm jaotub kaheks varieteediks: var. shastensis ja var. lacrymans. Nendest viimane ongi teadatuntud majavamm, kes teeb puithoonetes palju pahandust.

Ühtlasi on DNA-analüüsidega tehtud kindlaks, et vammi perekond ei ole ühtne, vaid parafüleetiline, kuna vammi eri liikide hulgas on veel perekonna Austropaxillus ja Gymnopaxillus liigid [4, 12]. Need liigid on levinud ainult lõunapoolkera parasvöötmes ning moodustavad ektomükoriisat lõunapöögiga (Nothofagus) ja eukalüptiga (Eucalyptus). Seevastu kõik vammi (Serpula) perekonna liigid on saprotroofid.

Perekonna Austropaxillus ja Gymnopaxillus liigid eristuvad vammi perekonna liikidest viljakehade välistunnuste poolest. Mõlemas perekonnas leidub maaaluste viljakehadega liike. Lisaks on perekonnas Gymnopaxillus mürklilaadsete viljakehadega liike ja perekonnas Austropaxillus tavavaheliku viljakehi meenutavaid liike.

Kõige lähedasem liik majavammile on metsvamm (Serpula himantioides); teised vammi perekonda kuuluvad liigid on maja- ja metsvammiga seotud palju kaugemalt.

Euroopas on hoonetest leitud peale majavammi kasvamas metsvammi ja liiki S.  pulverulenta. Sel liigil puudub eestikeelne nimetus, kuid varasemas kirjanduses on teda nimetatud pulber-mädiknahkiseks (Leucogyrophana pulverulenta). Põhjamaade eeskujul võiks S. pulverulenta nimetada väikeseks majavammiks (taani keeles lille hussvamp, rootsi keeles liten hussvamp) või väikeseks vammiks.

Erinevalt majavammist on S.  pulverulenta viljakehad väiksemad (kuni 20  cm läbimõõduga) ja neil ei ole selgelt eristuvat valget vatjat serva, ühtlasi on tema eosed palju väiksemad. Olen seda liiki vammi leidnud üpris sageli, ühel korral elutses ta toa põrandas koos majavammiga. Ka Taanis on seda seent üsna sageli leitud hoonetest. S.  pulverulenta eelistab kasvada märksa niiskemates puitkonstruktsioonides kui majavamm [11].

Sugukonna areng on saanud alguse miljoneid aastaid tagasi. Arvatavasti on vammiliste sugukond arenenud Tapinellineae alamseltsist Hilis-Kriidi ajastul, kui juba leidus vammiliikidele kasvusubstraadiks vajalikke puid, nimelt mände.

Vammiliste sugukonnas oli teistest kõige esimesena, ligikaudu 68,8 miljonit aastat tagasi, eristunud seenerühm, millest hiljem arenesid liigid S.  pulverulenta, S.  incrassata ja S.  similis. Ilmselt seetõttu on nad teistest vammiliikidest niivõrd erinevad ning vajaksid omaette perekonda(sid). Praegu ongi S.  incrassata ametlik nimetus Meruliporia incrassata. Teda leidub sageli Põhja-Ameerika hoonetes.

Seejärel on üksteisest lahknenud Austropaxillus/Gymnopaxillus ja metsvamm/majavamm ning lõpuks majavamm metsvammist. Hiljem, ligikaudu 8,6 miljonit aastat tagasi, on majavamm omakorda jagunenud veel kaheks teisendiks: var. shastensis ja var.  lacrymans. Ka metsvammi liikide hulgas on tekkinud mitu krüptilist liiki, mida välistunnuste põhjal ei saa eristada [12].

Meie hoonetest leitud majavammi looduslik levikuala on Aasia. Majavammi varieteet shastensis on looduslikult levinud ainult Põhja-Ameerikas, v.a üksik leid Kaukaasiast. Varieteet lacrymans on aga looduses levinud Aasias, täpsemalt Venemaa Kaug-Idast Kaukaasiani (134°  ip kuni 41°  ip) ja Kesk-Aasiast Himaalaja mäeaheliku lõunapoolse osani (53°  pl kuni 30°  pl), asustades alasid Venemaal, Indias, Hiinas ja Pakistanis [5]. Väljaspool looduslikku areaali on majavammi leitud loodusest veel Tšehhist ja Taanist [6, 8]. Võimalik, et mõlemal juhul on majavamm levinud hoonest lähedasse looduslikku elupaika.

Eesti metsadest ei ole majavammi leitud. Looduses eelistab ta kasvada jämedate okaspuude, eelkõige nulu lamatüvedel [5].

Oma looduslikust areaalist Aasias on majavamm levinud hoonetesse inimese kaasabil kahel korral. Üks levikusuund on olnud Euroopa. Ilmselt siit omakorda on majavamm nakatunud puitmaterjalide kaudu jõudnud teistesse piirkondadesse. Teine levikusuund on olnud Jaapan ja sealt edasi Okeaania piirkonda. Sellisele järeldusele on jõutud mahukate molekulaarsete andmete analüüsi põhjal [4].

Tänapäeval võib majavammi hoonetest leida Euraasia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa) parasvöötme piirkondadest. Enamikus Euroopa riikides, sh meie naaberriikides Soomes ja Lätis, on majavamm kõige sagedasem majaseen.

Majavammi (Serpula lacrymans) leiukohad hoonetes üleilmse elurikkuse teabekeskuse (Global Biodiversity Information Facility, GBIF) andmetel.

Majavamm hakkab hoonetes seeneniidistikuna kasvama, kui on sobivad olud: rohke niiskus, vähene õhuliikumine ja temperatuur alla 25  °C [5]. Tavaliselt on majavammi kahjustused levinud keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte allosas, vaid erandkorras ka kõrgematel konstruktsioonidel.

Millal jõudis majavamm Eestisse? Erast Parmasto on 1960. aasta Eesti Looduse märtsinumbris kirjutanud: „Eestist mainitakse majavammi esinemist esmakordselt 1805. a. W.  Chr.  Friebe töös, kes täheldas seene rohket kahjustust endises Liivimaa kubermangus“. Friebe oli baltisaksa ametnik ja ajaloolane. Teoses „Oekonomischtechnische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland“ on ta majavammist (varasema nimetusega Merulius lacrymans) kirjutanud nõnda:

„See [majavamm] on eriti siin Liivimaal kahjuks väga tuntud, mis tihti kahjustab lühikese ajaga täiesti uusi hooneid. See toimib puidule nagu vähk loomsetele kehadele. Selle avaldumise põhjuseks on suures osas ebapiisavalt kuivatatud puit, niiske alustugi ja põranda täidismaterjal ning ebapiisav kuiva õhu juurdevool. Kui seda ükskord märgatakse, saab võib-olla ka hävitada: 1) varustades tuba värske õhuga; 2) vammi hoolikalt puidult ära lõigates või hööveldades, ja 3) neid kohti soolaleeliselahuse, vask- või raudvitrioliga korduvalt üle võõbates. Mul ilmus niisugune vamm toanurgas välja ja pärast äralõikamist kasvas 14 päeva jooksul veel, 8‒9 tolli edasi. Seda kohta sai glaubrisoola lahusega pestud ja see hävitas vammi täielikult, nii et see pole iial enam uuesti ilmunud. Vanemad hooned, mis on täiesti küpsest ja kuivast puidust, on sellest õgijalikust vammist vähem ohustatud kui uuemad, kus puiduvalikul nii ettevaatlikud ei olda. Lisaks on siseruumide põranda täidiseks võetud tihti täiesti niiske muld või liiv, misläbi vamm loomulikult varsti kasvama hakkab“ (saksa keelest tõlkinud Kadri Pärtel ja Heidi Tamm).

Ain Raitviir on 2001. aastal Horisondi juuli-augustinumbris sedastanud, et „  .. esimene kindel teade Eestist aastast 1855“. Ilmselt on ta mõelnud siiski aastat 1856 ja Heinrich August Dietrichi tööd, kus Dietrich on võtnud vaatluse alla majavammikahjustusega hoone Märjamaa kandis [1]. Dietrich oli Eestis tegutsenud saksa päritolu aednik ja pargiplaneerija, keda peetakse Eesti esimeseks mükoloogiks.

Ent juba aastaid varem, 1823, oli Johann Wilhelm Ludwig von Luce kirjutanud raamatus „Prodromus Florae osiliensis“ majavammist kui laastavast majaseenest Saaremaal [7]: „See [majavamm] on teeninud õigusega ära oma nime, sest on ränk majarüüstaja. Selle tekkimise põhjus pole alati puidus, millel ta kasvab, vaid tihti selle lähemas ümbruses, tihti isegi sügaval maapinnas selle all; seetõttu ei saa soovitada kindlat abinõud, kuni põhjus kõrvaldatud saab. Kui selle allikas on puidus endas, siis olen kindel, et korduv pritsimine vask- või raudvitrioliga selle hävitab, ülejäänud juhtudel see ei aita. Kui põhjus on mullas, siis aitab tihti pindmiselt mulda parandada söe, lubja, telliskivide jms.“ (saksa keelest tõlkinud Kadri Pärtel ja Heidi Tamm).

Kirje majavammist von Luce (1823) raamatus „Prodromus Florae osiliensis”

Nende märkmete põhjal võib järeldada, et 19. sajandi alguses oli majavamm meie piirkonnas juba väga tuntud ning ilmselt hävitanud siin kandis hooneid pikemat aega. Et kõrvaldada kahjustusi, on esmalt ikkagi soovitatud leida tekkepõhjused ja need kõrvaldada. Aja jooksul on majavammi tõrjeks rakendatud keemilised vahendid muutunud. Mõni neist on osutunud inimese tervisele ohtlikuks, ja teised ebatõhusaks. Kõiki keemilise tõrje vahendeid (biotsiide) kontrollitakse rangelt, lubatud on vaid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määruses toodud vahendid. On lubamatu katsetada keemilisi aineid omal käel. Teavet majavammi tõrjeks lubatud biotsiidide kohta leiab terviseameti veebilehelt www.terviseamet.ee kemikaaliohutuse rubriigist.

Kasutatud kirjandus:

1. Dietrich, Heinrich August 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. Archiv für die Naturkunde Liv-, Esth- und Kurlands 1: 261‒414.

2. Friebe, Wilhelm Christian 1805. Oekonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland. Riga.

3. Gabriel, Jiří; Karel Švec 2017. Occurrence of indoor wood decay basidiomycetes in Europe. ‒ Fungal Biology Reviews 31 (4): 212‒217.

4. Kauserud, Håvard et al. 2007. Asian origin and rapid global spread of the destructive dry rot fungus Serpula lacrymans. ‒ Molecular Ecology 16 (16): 3350‒3360.

5. Kauserud, Håvard et al. 2012. Evolutionary origin, worldwide dispersal, and population genetics of the dry rot fungus Serpula lacrymans. ‒ Fungal Biology Reviews  26 2‒3): 84‒93.

6. Kotlaba, František 1992. Nalezy drevomorky domaci ‒ Serpula lacrymans v prirode. ‒ Ceska Mykologie 46: 143‒147.

7. von Luce, Johann Wilhelm Ludwig 1823. Prodromus Florae osiliensis. Riga.

8. Læssøe, Thomas et al. 2015. Usædvanlige danske svampefund (Notes of rare fungi collected in Denmark). ‒ Svampe 72: 44‒52.

9. Maurice, Sundy et al. 2011. Improved molecular methods to characterise Serpula lacrymans and other Basidiomycetes involved in wood decay. ‒ Journal of microbiological methods 84 (2): 208‒215.

10. Pilt, Kalle; Oja, Jane; Pau, Kristel 2009. The wood-destroying fungi in buildings in Estonia. Structural Studies, Repairs and Maintenance of Heritage Architecture XI 109: 243‒251.

11. Schmidt, Olaf 2006. Wood and tree fungi: biology, damage, protection, and use. Springer Science & Business Media.

12. Skrede, Inger et al. 2011. Evolutionary history of Serpulaceae (Basidiomycota): molecular phylogeny, historical biogeography and evidence for a single transition of nutritional mode. ‒ BMC Evolutionary Biology 11: 230

 

Huvitav majaseene leid

Majades kasvab rohkem seeneliike kui majavamm. Kesk-Euroopas on teada kuni 80 erinevat seeneliiki, mida on hoonetest leitud. Hoonetes leiduvate seente mitmekesisuse tõestuseks on ka hiljutine seeneleid Järvamaalt. Seeneliigiks on Leucogyrophana mollusca, mis eristub teistest säravoranž-aprikoosivärvi viljakehadega. Antud seen on leitud akna all asuva seina telliskivi pealt. Leid on talletatud Tartu Ülikooli seenekogusse.

Leucogyrophana mollusca viljakeha lähemalt (Foto: M. Kutti).

Leucogyrophana mollusca viljakeha kaugemalt (Foto: M.Kutti).

 

Majaseentest Postimehes ja Delfis

Eesti hoonetes kasvatest seentest on inimese tervisele kõige ohtlikumad hallitusseened, millest kardetuimaks peetakse musta hallitust. Loe edasi Postimehest.

Kas olete kuulnud midagi väikesest vammist, metsvammist, majakorgikust või majamädikust? Ka nemad armastavad majas resideeruda, muidugi neile sobilikel tingimustel. Tõsi, need väikevennad pole nii ohtlikud kui majavamm, kuid tähelepanuta jätmise korral on ei ole lõpptulemus rõõmustav. Loe edasi Delfi ehitusportaalist Ehitusruudus.

Majavamm ja tema sugulane

Kes veel ei teadnud, siis majavammil on mõned sugulased, keda võib samuti hoonetest leida. Ükski nendest ei ole kivivamm, betoonivamm, svamm või mõni muu rahvakeelsetest nimedest. Siin on üks näide, kus ühe toa põrandas oli kaks erinevat vammi liiki. Üks majavamm (Serpula lacrymans) ja teine majavammi sugulane ilma eestikeelse nimeta, aga keda võiks põhjamaade eeskujul nimetada väikeseks vammiks (S. pulverulenta). Kahjustusulatused erinesid oluliselt ning domineerivaks kahjustajaks oli ootuspäraselt majavamm.

Majavammi viljakeha (punase noolega) ja n-ö väikse vammi (S. pulverulenta) viljakehad (siniste nooltega) (Foto: J. Oja).

Serpula pulverulenta viljakehad (Foto: J. Oja)

« Older posts

© 2019 Majaseen OÜ

Üles ↑