Hallitusrisk keldris

Veebruarikuu TM Kodu ja Ehituse numbrist leiab kommentaari seenkahjustuste riskidest keldrites. Siinkohal on avaldatud tekstist vaid pildina, kuid algsed ajakirjaniku küsimused ja nendele vastused olid järgmised:

Milliseid materjale tuleks keldris panipaiga loomiseks kasutada (kappide, riiulite vms näol), et ei tekiks probleeme hallituse, niiskuse ja muude sarnaste probleemidega? Mida võiks keldris hoiustada ja mida ei tasuks seal hoida, et vältida hallitus- ja muid probleeme?

JO: Keldrites on üldiselt kõrgem õhuniiskus ning sageli on probleemiks hooajaline liigvesi. Hallitusseente kasvamiseks on kõige sobilikum keskkond, kus suhteline õhuniiskus on 75-100% ning materjalid või pinnad, mis on olnud 48-72 tundi jätkuvalt märjad (temperatuur üle 5°C). Seetõttu on keldris soovitav kindlasti mitte kasutada puidust kappe, riiuleid ja eelkõige ei ole soovitav selliste mööbliesemete kontakt kivipõrandaga või pinnasega. Tallinna Tehnikaülikoolis läbiviidud uuringus selgus, et piisab ainult pindmisest niiskumisest, et puidupõhised plaadid (nt vineerid, OSB, puitlaastplaat jne.) kaotaksid oma algupärase kvaliteedi ning hakkaksid hallitama. Nimetatud uuringust on pikemalt kirjutanud Hele Järv ja Urve Kallavus 2013. aasta ajakirjas Ehitaja. Seega on ka puitkiudplaadist mööbel heaks materjaliks hallitusseente vohamisel keldriruumides. Teiseks ei ole soovitav keldris ladustada kipsplaate või siis katta keldriseinu kipsplaatidega, sest ka see materjal on niiskudes heaks materjaliks hallitusseentele, eriti kurikuulsale „mustale hallitusele“ (ld Stachybotrys chartarum). Lisaks lähevad keldrites kiiresti hallitama papist materjalid ning riided, seetõttu võiks neid samuti mitte keldrites ladustada. Ülejäänud materjalide hoiustamisel keldrites ei ole seente osas probleemi. Üldiselt võib öelda, et hallitusseente hulk keldrites on tavaliselt ikkagi kõrgem kui meie eluruumides.

Mida tasuks lisaks keldris jälgida – temperatuuri, ventilatsiooni olemasolu, puhtuse hoidmist jne, jällegi sel samal eesmärgil, et kelder püsiks kuiv ja puhas ning seal olevad asjad ei saaks kannatada?

JO: Kindlasti tasuks veenduda keldri ventilatsiooni olemasolu ja toimimise osas või siis aeg-ajalt keldrit tuulutada. Sobiv aeg selleks on kevadel ja hilissuvel öösiti või sügisel kuivade ja tuuliste ilmadega. Suvel palavate ilmadega tuulutades muutub kelder hoopis niiskemaks. Lisaks ei ole soovitav keldritesse kuhjata tarbetuid esemeid. Soovitavalt võiks olla kõik nurgatagused kergesti ligipääsetavad, et võimalikku seenkahjustust oleks lihtne avastada. Kõige halvemal juhul võib keldrist leida levimas majavammi. Kui keldris on kasvama hakanud majavamm või on tekkinud majavammi kahtlus, siis tuleks kohale kutsuda spetsialist, kes määraks seenkahjustuse ulatuse ning tekkepõhjused. Majavammi puhul võivad kahjustuste ulatused olla ulatuslikumad kui esmalt seda näha ning seenkahjustuse täielikus ulatuses kontrolli alla saamine on esmaoluline, et vanast kahjustusest ei tekiks jälle uut kahjustust. Siinkohal tahaks veel juhtida tähelepanu asjaolule, et majavammi määramisel ei ole oluline seenelõhna olemasolu. Olen viimasel ajal mitmel korral kuulnud arvamust, et kui ei ole tunda seenelõhna, siis ei ole tegu majavammiga. Minu kogemus näitab, et seenelõhn on tuntav siis, kui kahjustunud konstruktsioonid (nt põrandad) avatakse ja seen on veel värske. Vanade majavammi kahjustuste puhul ei ole lõhn inimesele tuntav.

 

Viidatud artikkel:

Järv, H.; Kallavus, U. (2013). Märgunud puitplaadid – kiirelt tekkiv hallitus. Ehitaja, 48−50.

 

Kuidas vabaneda hallitusest keldris?

Maalehe nõuandelisast Targu Talita saab lugeda, kuidas saada lahti hallitusest, mis on keldris maad võtnud. Tasub aga tähelepanelik olla, et hallituseks ei arvata hoopis majavammi. Need kipuvad sageli segamini minema, aga hoone ehituslikust seisukohast vaadates on neil seentel väga erinevad rollid. Majavammi puhul võib arvata, et kahjustused on väga ulatuslikud ning ohtlikud maja konstruktsioonidele.

Majaseened nõuavad kiiret tegutsemist

Tänases (27.08.2020) Postimehe lisas Maa Elu ilmus lugu hallitusest ja majavammist, mis tuletab meelde, et kõigi majaseente puhul tasub tegutsema hakata esimesel võimalusel, sest seenkahjustused on märk hoone või korteri halvenenud seisukorrast. Kui kahjustustega ei tegeleta, võivad need ajas vaid laieneda.

Terve loo leiab siit.

Hallitus keldris

Naisteleht avaldas loo hallitusseentest keldrites.

Maa- või majaalune kelder on juur- ja köögiviljade hoiustamiseks tänuväärne paik. Keldrinurka ründav hallitus teeb aga meele mõruks. Kas hallitus mõjub saagile laastavalt ja kuidas tüütusest vabaneda? Vastuseid annab mükoloog ja biokahjustuste ekspert Jane Oja.

Majaseened

Eesti Looduse selle aasta augustinumbris (lk. 27-31) kirjutasin hoonetes leiduvatest seentest, mis võivad põhjustada kahju puitkonstruktsioonidele ning mida nimetatakse majaseenteks. Ilmunud artikkel pdf-vormingus.

Erast Parmasto on kirjutanud [8]: „Puit ei mädane ega pehastu teisiti kui ainult seente (hoonetes nimetatakse neid majaseenteks) toimel“. Tuntuim näide majaseente kohta on majavamm. Ent peale puitu lagundavate seente leidub hoonetes selliseid seeni, mis võivad tekitada majaelanikele terviseprobleeme. Neid nimetatakse rahvasuus hallitusseenteks või hallitusteks. Selles artiklis keskendume ainult nendele seentele, mis põhjustavad kahju puitkonstruktsioonidele.

Kõige põhjalikumalt on hoonete puitosi kahjustavaid seeni kirjeldatud ja uuritud Saksamaal. Sealsete kolleegide andmetel võib ehitisi kahjustada umbes kuuskummend liiki seeni [4]. Suurem osa nendest põhjustavad pruunmädanikku: puidust lagundatakse ära tselluloos ja hemitselluloos, misjärel puit muutub hapramaks ja järele jäävad tumepruunid kuubikud. Värvuse muutus tuleneb säiliva ligniini tumedast värvusest.

Looduses on sellist tüüpi puidumädanikku tekitavaid seeneliike ainult 6%; ülejaanud puitu lagundavad seened põhjustavad valgemädanikku [3]. Sedalaadi seened on evolutsiooniliselt vanemad ning neil on mitu korda rohkem ensüüme, mille abil taimerakke hävitada. Nõnda suudavad nad puidust lagundada ära kõik taimerakkudele mehaanilise vastupidavuse andvad koostisosad: tselluloosi, hemitselluloosi ja ligniini.

Looduses on suurem osa seeni maa all ja viljakehi kasvatavad nad vaid hooajati, ka hoonetes leiduvad seened eelistavad kasvada varjatult. Seentega nakatuvad ainult need puidust osad, mis on pidevalt piisaval määral niisked või lausa märjad. Majaseente kasvuks sobiv niiskuse hulk võib liigiti olla erinev.

Sageli avastatakse majaseente laastustööd remonttööde käigus või halvemal juhul siis, kui põrand või seinad hakkavad vajuma. Mõlemal juhul saab seenkahjustuse teha kindlaks lagunemisprotsessi tõttu kuubikuteks muutunud puidu või puidu peal kasvavate seeneniitide järgi. Märksa harvemini leiab majaseente viljakehasid. Nende teket mõjutavad eelkõige kasvuolud.

Üksnes seeneniidistiku põhjal on seeneliiki siiski keeruline määrata, sest need ei pruugi piisavalt kajastada liigile iseloomulikke tunnuseid. Ometigi leidub erandeid, näiteks Asterostroma perekonna liigid, mida on lihtne seeneniitide põhjal teistest majaseentest eristada (◊ 1).

◊ 1 Asterostroma perekonna seeneliike on lihtne ära tunda: mikroskoobi all näeb temale iseloomulikke tähtjaid struktuure.

Tänapaeval on peale mikroskoopuuringute võimalik kasutada molekulaarseid meetodeid ning määrata seeni DNA põhjal. Siiski ei õnnestu ka DNA järgi seeneliiki alati välja selgitada. Majavammi kahjustused ja nende tõrje erineb teistest majaseentest, mistõttu on Saksa teadlased välja töötanud majavammi DNA-markeri [14]: enamikul juhtudel annab see kiire vastuse. Meetodist ei ole abi, kui kontrollitav seen on liiga vana ja DNA juba lagunenud. Sel juhul saab ainult teha kindlaks, kas seen on veel aktiivne ning võib võimaluse tekkides uuesti edasi areneda.

Majavammist ja tema lähisugulastest on pikemalt juttu Eesti Looduse eelmise aasta jaanuarinumbris. Ühtlasi on majavammist kirjutatud eri ajakirjades [vt nt 1, 9, 10]. Sestap me siin põhjalikumalt ei süüvi ning vaatleme teisi meie piirkonna hoonetes kasvavaid ja puitu lagundavaid seeneliike.

Meie sagedasemad majaseened. Kirjandusallikate põhjal kuulub siin kandis sagedamini leitavate majaseente esikolmikusse majavamm, majamädik ja korgiku perekonna eri liigid [2, 11]. Lähtudes viie aasta jooksul leitud ja määratud majaseentest, võin tõdeda, et majavamm ja korgiku perekonna liigid on meil sagedased. Seevastu majamädiku leide on ette tulnud märksa vähem või sama palju kui teisi harva kohatavaid majaseeni.

Majamädik (Coniophora puteana) eelistab hoonetes märgunud puitmaterjale, eelkõige neid, mille niiskussisaldus on vahemikus 30–70%. Enamasti võib seda seent leida keldrist ja märgunud põranda- või laekonstruktsioonidega ruumidest (nt köögist, vannitoast, tualettruumist) [12]. Teda on eri keeltes nimetatud ka keldriseeneks, eesti ja saksa keeles isegi keldrivammiks. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et majamädiku viljakehad võivad esmapilgul meenutada majavammi omasid. Ent majamädikul on viljakeha pealispinda moodustav eoslavakandja tumepruun ja sile, mis hiljem muutub mügarlikuks. Teistest majaseentest eristub majamädik rohkete peente mustjate ja lehvikjalt harunevate seenevaatide poolest. Majavammiga võrreldes kulgeb mädanemine aeglasemalt, kuid soodsate olude korral võib majamädik muutuda ohtlikuks kahjustajaks. Metsades kohtab teda peamiselt okaspuude kändudel ja lamatüvedel.

Traditsiooniliselt on korgiku (Antrodia) perekonda arvatud need seened, mille viljakehad on valkjad, tugevad, nurgeliste või piklike pooridega ja liibunud. Nüüdisaegsest seente süstemaatikast lähtudes on osa liike sellest perekonnast aga välja arvatud. Ilma seene viljakehadeta on neil liikidel väga keeruline vahet teha, sest seeneniidistik ja -nöörid on kõigil valged või valkjad. Hoonetes võib sagedasti leida puidu- kiudpoorikut (Fibroporia vaillantii) ja majakorgikut (Amyloporia sinuosa), harvamatel juhtudel vatjat kiudpoorikut (Antrodia gossypium), kollakat korgikut (A. xantha) ja kuusekorgikut (A. serialis). Nad kõik võivad kasvada põranda, seina ja lae puidust konstruktsioonidel ning kõigil korrustel, kus materjal on saanud märjaks [12].

Kõrbikud ja lõhetümak tegutsevad samuti majades. Peale mainitud esikolmiku liikide on Euroopas sagedased kõrbiku perekonna seeneliigid. Ka Eestis leidub neid sagedasti, eriti levinud on mustjas kõrbik (ka pruun kõrbik, Gloeophyllum sepiarium). Looduses kasvab ta peamiselt okasmetsas, eriti aga kuusepuidu lagundajana raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. Samuti kohtab teda vanadel raudteeliipritel, puitsildadel, taradel jms rajatistel. Majades leidub seda seent sageli aknaraamidel, ustel ja terrassidel, iseäranis päiksepoolsetel külgedel. Mustjas kõrbik eelistab kasvada suurema niiskusega (30‒50%) puidul; sobivaim kasvukeskkonna temperatuur jääb vahemikku 27,5–32,5 °C, niisiis talub see liik hästi pikaajalist kuivust ja kuumust [12]. Lõhetümakut (Rhodonia placenta) ei olnud ma varem Eestis hoonetest leidnud, kuid selle aasta jooksul olen seent leidnud kahel korral. Ühel juhul kasvas ta eluruumide põrandal, kus oli olnud mitu veeleket. Teisel juhul oli lõhetümak levinud eluruumide palkseinal, mis oli varem talvel ka jäätunud. Kirjanduse andmetel kasvab see seen püsivalt niiskel puidul, näiteks põranda laudadel, lävepakkudel ja aknaosadel [5]. Liigi eelistatumad kasvusubstraadid on puitkiud- ja puitlaastplaadid. Lõhetümaku viljakehad on materjalile liibunud, väikesed, lihakad ja torukestekihiga. Enamasti on viljakeha heleroosat värvi, harva valge. Seeneniidistik on valge ja osaliselt kollaka voi roosaka värvusega; värskelt on teda lihtne kasvumaterjalilt eemaldada [5]. Looduses kasvab ta põlismetsailmelistes metsades kuuse, harvemini ka manni lamatüvedel ja kändudel.

Looduskaitses oluline roosa pess. Viimase viie aasta jooksul olen hoonetest leidnud veel mitu huvitavat seeneliiki. Need leiud annavad ühtlasi ülevaate lähipiirkonna looduses kasvavatest seentest ja nende populatsioonidest. Näiteks Kilingi-Nõmmelt ja Tartust olen hoonetest leidnud roosa pessu (Fomitopsis rosea) viljakehasid (vt ◊ 2). Seent on lihtne ära tunda roosade viljakehad järgi. Eesti looduses kohtab roosat pessu harva, teda peetakse looduskaitses tähtsaks seeneks: tegu on põlismetsade indikaatorliigiga. Seega võiks roosa pessu levikut hoonetesse pidada teatud mõttes heaks märgiks: lähipiirkonnas on tema populatsioon elujõuline. Roosa pessu leide on teada hoonetest veel Lätis [6], Tšehhis [2] ja Saksamaal [13]. Tšehhis on arvatud, et roosa pess on hoonetesse levinud hoopis varem nakatunud ehituspuidu kaudu ning suutnud püsida puidus elujõulisena kümneid või koguni sadu aastaid [2]. Eredavärvilistest seentest on leitud hoonetest ka liiki Leucogyrophana mollusca  [12]. Olen seda määranud ühel korral: seent märgati renoveerimisjärgus paekivist hoone akna all telliskivil. Tema viljakehad on substraadile liibunud, 1–2 mm paksused ja mõnekumne sentimeetri laiused; noorelt on viljakeha ülapind kurruline, voldiline ning säravoranži-aprikoosivärvi, servad on viljakehal valged.

◊ 2. Looduskaitses olulisi seeni, nagu roosat pessu, võib leida ka hoonetest.

Hoonetes võib leida ka kübarseeni. Enamik eelkirjeldatud seeni on kasvusubstraadile liibunud, kuid puitu lagundavatest seentest võib hoonetest leida ka kübara ja jalaga seeni, nagu lehvikvahelik ja kollane hammaslehik. Lehvikvahelik (Tapinella panuoides; ◊ 3) on Eesti ühe tavalisema seene tavavaheliku lähisugulane. Lehvikvaheliku viljakehad on pruunikaskollase viltjas-sametja kübara, oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga voi hoopis jalata. See liik kasvab aeglaselt okaspuupuidul metsades ja hoonetes, tihti põõsasjalt. Ehitistes eelistab ta samasuguseid niiskeid piirkondi nagu majamädik [12]. Rohkelt niiskust vajab ka kollane hammaslehik (Lentinus lepideus): talle sobivaim puidu niiskussisaldus on 35–60%. Ent samas vajab see liik soojemat temperatuuri kui teised hoonetes puitu lagundavad seened [12]. Sageli võib kollast hammaslehikut leida päikesepaistelistest paikadest. Seega peab seen kaua vastu ka kuivas ning võib jääda puhkestaadiumisse, kuniks kasvuolud paranevad. Väga harva võib näha kollase hammaslehiku seeneniidistikku. Seetõttu leitakse tema põhjustatud kahjustusi hoonetest alles siis, kui on arenenud seene viljakehad. Sellistel puhkudel on puit juba tugevalt kahjustunud. Tema viljakehad tunneb hõlpsasti ära soomustega kaetud kübara ja jala järgi. Kübara läbimõõt võib olla kuni 12 cm. Looduses eelistab kollane hammaslehik kasvada inimtekkelistes paikades: raiesmikel, teeservadel, talukohtadel ja raudteeliipritel.

◊ 3. Dušinurga väliskülje katte alt välja kasvanud pruunikaskollase viltjas-sametja kübaraga lehvikvaheliku viljakehad.

Majaseened, mille tõrjega saab lihtsasti hakkama. Kõik eelkirjeldatud seened põhjustavad pruunmädanikku. Samas leidub hoonetes ka selliseid seeni, mis ei suuda kuigi palju puitu lagundada. Näiteks on leitud lõkketindikut (Coprinus lagopides) ja kitsaeoselist tindikut (C. domesticus). Tindikuliigid eelistavad kasutada toiduks krohvialuseid roomatte. Neid seeni võib hoonest leida pärast veeavariisid (◊ 4). Ühtlasi võivad veelekete järel hoonetes väga kiiresti kasvama hakata ning pikka aega püsida muutliku liudiku (Peziza varia) viljakehad. Tema viljakehad on esialgu kausjad ning hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. Noorte viljakehade serv kumab läbi ja on kahkjas, vananedes muutub see lainjaks ja käändub tagurpidi. Muutliku liudiku viljakehad on lühikese rudimentaalse jalaga. Värvuselt on viljakehad helepruunid, aga kuivades muutuvad selle tagaküljed valgeks ja viltjaks. Tihti võib leida kobaras koos mitu viljakeha [7]. Kumbki seeneliik ei suuda põhjustada suurt kahju ning nendest vabanemiseks piisab, kui veeleke kõrvaldada ja konstruktsioonid kuivatada. Siiski tasub ka nende seente leidmisel olla tähelepanelik, sest samasuguses kasvukeskkonnas võib kasvada vaga toksilisi hallitusseeni.

◊ 4. Vanad tindiku viljakehad seinal.

Võib olla on tegu hoopis limakuga? Kokkuvõtvalt võib öelda, et majaseeni on rohkem kui teada-tuntud majavamm ning mitte kõik nendest ei ohusta puitkonstruktsioone. Tasub teada, et alati ei pruugigi olla tegu seentega. Paaril korral olen seente pähe arvatud proovist teinud kindlaks hoopis limaku Enteridium lycoperdon. Limakud on fagotroofsed organismid, kes toituvad bakteritest ja seeneosadest; nende elutsüklis vaheldub amöboidne plasmoodiumi staadium viljakehaga. Liigi E. lycoperdon viljakeha läbimõõt võib olla kuni 10 cm. Looduses kasvab teda sageli üsna niisketes kasvukohtades. Saksa eksperdid peavad ehitistes leiduvaid limakuid väga heaks indikaatoriks, mis viitab puitu lagundavate seente olemasolule: ta kasvab seal, kus on kedagi (seeni) süüa [5].

1. Baklan, Anna jt 2017. Appi: seened majas. – TM Kodu ja Ehitus 6: 22–24.

2. Gabriel, Jiři; Švec, Karel 2017. Occurrence of indoor wood decay basidiomycetes in Europe. – Fungal Biology Reviews 31 (4): 212–217.

3. Gilbertson, Robert L. 1980. Wood-rotting fungi of North America. ‒ Mycologia 72 (1): 1–49.

4. Huckfeldt, Tobias; Schmidt, Olaf 2006. Identification key for European strand-forming house-rot fungi. ‒ Mycologist 20 (1): 42–56.

5. Huckfeldt, Tobias; Schmidt, Olaf 2015. Hausfaule- und Bauholzpilze. 2. Auflage. Rudolf Muller Verlag, Koln.

6. Irbe, Ilze et al 2012. Biodeterioration of external wooden structures of the Latvian cultural heritage. – Journal of Cultural Heritage 13 (3): S79–S84.

7. Kullman, Bellis 1995. Muutlik liudik – meie kodude niiskust armastav külaline – Eesti Loodus 8: 215–217.

8. Parmasto, Erast 1960. Majaseentest ja majavammist. – Eesti Loodus 3 (3): 151–155.

9. Pilt, Kalle 2017. Majavamm. – Pooning 4: 87–90.

10. Pilt, Kalle 2017. Mida peaks teadma majavammist? – TM Kodu ja Ehitus 3: 18–19.

11. Pilt, Kalle; Oja, Jane; Pau, Kristel 2009. The wood-destroying fungi in buildings in Estonia. – Structural Studies, Repairs and Maintenance of Heritage Architecture XI 109: 243–251.

12. Schmidt, Olaf 2006. Wood and tree fungi. Springer-Verlag Berlin Heidelberg.

13. Schmidt, Olaf 2007. Indoor wood-decay basidiomycetes: damage, causal fungi, physiology, identification and characterization, prevention and control. – Mycological Progress 6 (4): 261–279.

14. Schmidt, Olaf; Moreth, Ute 2000. Species specific PCR primers in the rDNA-ITS region as a diagnostic tool for Serpula lacrymans. – Mycological Research 104 (1): 69–72.

Majavamm ja kodutolm

Terviseleht uuris,  milliseid maju seened kõige enam ohustavad, kuidas on olukord teistes riikides, mida kujutab endast harrastusteaduse projekt “FunHome” ja palju muud ühe mükoloogi igapäevastest tegemistest. Loe lähemalt siin.

Ühe pere võitlus majavammiga

Aasta alguse Võrumaa Teatajas kirjutatakse perest, kes on majavammi kahjustustega võitluses jõudnud õnneliku lõpuni. Artikli juurest leiab kommentaari põhilistest majavammi tekkimise põhjustest ning kuidas märgata ja ennetada majavammi. Toimetuse loal saab artiklit täies mahus lugeda siin.

 

 

Hallitusseened mänguasjades

Hallitusseentega “Ringvaate” saates. Vaata saadet.

Hallitus ehitusmaterjalidel

Mitu aastat tagasi uuriti Tallinna Tehnikaülikoolis, mis võib juhtuda ehitustegevuse käigus valesti käideldud puidupõhiste plaatidega.

Mis sellest uuringust selgus?

Kõigil sellistel ehitusmaterjalidel on n-ö loomulik pinnasaaste hallitusseente poolt, mis aga märgades oludes olles või paigaldatuna võivad kordistuda, sest hallitusseened kasvavad ja paljunevad nendele soodsates tingimustes väga kiiresti. Uuringust selgus, et ka ainult pindmisest niiskumisest piisab, et puidupõhised plaadid kaotaksid oma algupärase kvaliteedi ning hakkaksid hallitama. See võib põhjustada terviseriski nii ehitajatele kui ka hilisematele hoone kasutajatele, eriti kui hoones on tasakaalustamata ventilatsioonisüsteem.

Kõik puidupõhised plaadid läksid katse jooksul hallitama. Kõige kiiremini hakkasid hallitama materjalid, mis olid tootja info põhjal uudsed ja keskkonnasäästlikud ning katse lõpuks olid veekindel puitlaastplaat ja niiskuskindlad QSB-plaadid kõige tihedamalt hallitusseentega kaetud. Seega ei ole hallitusseente eest kaitstud ka materjalid, mis on niiskus- ja veekindlad.

Uuringu autorid järeldavad töö tulemustest, et ehituse käigus on väga oluline jälgida, kuidas hoitakse puidupõhiseid plaate ning millises järjekorras ehitustöid tehakse. Antud uuringust on kirjutatud nii eesti- kui ka inglisekeelne artikkel ning need on lisatud ka siia postituse juurde huvilistele lugemiseks.

Hallitavad puidupõhised plaadid (Kallavus jt. 2017 järgi)

 

Kasutatud kirjandus:

Järv, H.; Kallavus, U. (2013). Märgunud puitplaadid – kiirelt tekkiv hallitus. Ehitaja, 48−50.

Kallavus, U.; Järv, H.; Kalamees, T.; Kurik, L. (2017). Assessment of durability of environmentally friendly wood-based panels. Energy Procedia, 132, 207-212.

Majavammist Elmari raadios

Jaanuarikuus oli juttu majavammist Elmari raadio saates Maailmamix.  Kuula järele saate arhiivist. Saade oli inspireeritud Eesti Looduse selle aasta esimeses numbris avaldatud majavammi loost.

« Older posts

© 2021 Majaseen OÜ

Üles ↑