Kust tuleb hallitus meie kodudesse?

Hallitus meie kodus pärineb peamiselt välisõhust, ventilatsioonisüsteemidest ja ruumis leiduvatest niiskusallikatest (vt Joonis 1). Hallitusseened hakkavad kasvama, kui keskkonnas on piisavalt niiskust või vett.

Joonis 1. Hallitusseente erinevad allikad siseruumides (Prussin and Marr Microbiome (2015) 3:78)

Hallitus võib kiiresti levima hakata, muutes seinad ja pinnad tumedate või värviliste laikude kohaks – need võivad olla mustad, rohelised või kollased ning meenutada jahuse või sametise kattega pindu.

Hallitus tekib kõige sagedamini:

  • akende ümbruses

  • välisseintel

  • duširuumi plaatide vuukides

  • silikoonitihenditel

  • mööbli taga seintel

  • keldris paberkastidel ja raamatutel

Lisaks hallitusseentele võib niiskes keskkonnas leida ka pisiloomi, nagu lestad, mis toituvad hallitusest (vt lestad hallitaval tamme lamellil). Hallitusseened võivad põhjustada allergilisi reaktsioone, ärritusi silmades, ninas või kurgus, peavalusid, väsimust või isegi mürgistusi.

Õhuanalüüsid – mida need näitavad?

Õhuanalüüs (õhuproov) aitab hinnata, kui palju hallitusseente eoseid on ruumiõhus mõõtmise hetkel. Tulemused esitatakse ühikutes PMÜ/m³ (kolooniat moodustavad ühikud kuupmeetri õhu kohta). Õhuanalüüs ei ole “hallituse test” ühe numbri põhjal, vaid üks tööriist siseõhu ja niiskusriski hindamisel.

Tulemused võivad erineda, sest eoste hulka mõjutavad muu hulgas välisõhk ja aastaaeg, ventilatsioon, koristamine ning niiskus- ja kondensatsioonitingimused. Seetõttu ei tähenda üksik kõrgem näit automaatselt ohtu – oluline on, kas tegu on ajutise kõikumisega või püsiva niiskusprobleemi märgiga.

Eestis puuduvad ametlikud piirnormid hallitusseente kontsentratsioonile siseõhus. Orientiirina kasutatakse sageli Soome juhendit, mille järgi loetakse talvel vahemikku 100–500 PMÜ/m³ suurenenud tasemeks ning üle 500 PMÜ/m³ kriitiliseks piiriks; lisaks kogusele on oluline ka tuvastatud seeneliikide koosseis. Meie viimaste mõõtmiste näide näitab, et enamik tulemusi jääb alla 500 PMÜ/m³ ning kõrgemad väärtused esinevad üksikjuhtudel. Õhuanalüüsi eesmärk ei ole hirmutada numbritega, vaid aidata otsustada, kas olukord on tavapärane, vajab jälgimist või täiendavat kontrolli.

Hallitusseente keskmised kontsentratsioonid (PMÜ/m³) hoonete ehitusaastate lõikes kolmel söötmel (MEA, DG-18, PDA); punktide värv tähistab hoonetüüpi. Hall varjutus näitab vahemikku 100–500 PMÜ/m³ (suurenenud tase), helepunane >500 PMÜ/m³ (kõrge/kriitiline tase).

Millised hallitusseened on kodudes kõige levinumad?

Kodustes ruumides on kõige levinumad hallitusseente perekonnad: Aspergillus, Penicillium ja Cladosporium.

Perekondadesse Penicillium ja Aspergillus kuulub sadu liike, mis on väga levinud nii looduses kui ka siseruumides. Neid seeni võib leida toidult, ruumiõhust, tolmust, hoiuruumidest ning niiskuskahjustusega materjalidelt. Nad kasvavad hästi kohtades, kus on suurenenud niiskus ja vähe õhu liikumist, näiteks külmadel välisseinapindadel, kapi tagustes, põrandakatete all või vannitoa niisketes nurkades. Osa liike võib toota ärritavaid või mürgiseid aineid ning nende rohke esinemine võib tundlikel inimestel soodustada allergiat, köha ja hingamisteede ärritust. Mõned Aspergillus liigid on teada ka aspergilloosi tekitajatena, eriti riskirühmades (nt immuunpuudulikkusega inimesed).

Perekond Cladosporium liigid kasvavad samuti mõõduka niiskuse korral ning ilmuvad sageli tumedate laikudena silikoonvuukides, aknaraamidel, värvipindadel ja muudel jahedamatel või niiskust koguvatel pindadel. Välimuse tõttu peetakse Cladosporium sageli ekslikult nn „mustaks hallituseks“, kuigi tegemist on eraldi seeneperekonnaga.

Lisaks eluruumidele on Cladosporium väga sage ka pööningutel ja katusealustes konstruktsioonides, mis on ühed tüüpilisemad varjatud seenkahjustuste tekkekohad. Selle põhjuseks on enamasti ebapiisav tuulutus, soojuslekete tõttu tekkiv kondensatsioon ning väikesed, kuid pikaajalised katuselekked. Sellistes tingimustes tekib niiskus, mis ei kuiva piisavalt kiiresti ning loob soodsad kasvutingimused hallitusseentele.

Eriti sageli koloniseerivad seened katuse aluskattet ja sarikaid, kuna aluskate seob niiskust ja kuivab aeglaselt ning puitkonstruktsioonid pakuvad seentele sobivat toitepinda. Selline kahjustus võib areneda märkamatult aastaid, ilma et see oleks eluruumidest nähtav, ning avastatakse sageli alles remondi või ehitusmükoloogilise ekspertiisi käigus.

Kuigi Cladosporium ei ole teadaolevalt mükotoksiine tootev seen, võib selle rohke esinemine siiski põhjustada tervisevaevusi, eelkõige allergilisi reaktsioone, hingamisteede ärritust ning astma ägenemist, eriti tundlikel inimestel.

Hallitusseente kasv silikoonvuugil ja aknaümbruses – tüüpiline niisketes, vähese ventilatsiooniga kohtades, kus veetilgad püsivad pindadel.

Hallituse levik katuse aluskattel – sage nähtus ebapiisava tuulutusega pööningutel, kus kondensatsioon ja niiskus püsivad pikemat aega.

Hallituse levik katuse aluskattel – sage nähtus ebapiisava tuulutusega pööningutel, kus kondensatsioon ja niiskus püsivad pikemat aega.

Seeneperekond Cladosporium mikroskoobis (Foto: J. Oja).

Millal ei ole tegu enam “tavaliste hallitusseentega”?

Kuigi kodustes ruumides esinevad kõige sagedamini tavalised hallitusseened, võivad teatud tingimustes ilmneda ka ootamatud liigid. Näiteks pikaajalise niiskuse või veeavariide tagajärjel võivad areneda hallitusseened nagu Chaetomium globosum, Stachybotrys chartarum ja perekond Trichoderma ja Ulocladium. Need seened eelistavad kasvada tselluloosirikastel materjalidel, nagu kipsplaadi paberil, tapeedil ja saepuruplaatidel. Kuigi need liigid on harvemini esinevad, võib nende avastamine viidata tõsisematele niiskusprobleemidele, mis vajavad kiiret lahendamist.

Massiline saastus hallitusseeneliigi Stachybotrys chartarum ehk n-ö musta hallituse poolt.

Mis on “must hallitus” ja miks see tekib?

Must hallitus (Stachybotrys chartarum) on üks kõige ohtlikumaid hallitusseene liike, mis vajab elutegevuseks palju niiskust. Seetõttu esineb seda sageli hoonetes, kus on olnud veekahjustusi. Stachybotrys chartarum kasvab peamiselt märjal heinal, põhul, paberil, tapeedil, kipsplaadil, laepaneelidel, vaipadel, tselluloosi sisaldavatel isolatsioonimaterjalidel ja paljudel teistel pindadel. Looduses võib seda hallitust leida taimejäänustelt, eriti kõrreliste, sealhulgas teraviljade teristelt. Kuna see hallitus vajab niiskust, on see eriti levinud niisketes ja veekahjustustega ruumides. Stachybotrys chartarum esinemine ruumiõhus on ohtlik, kuna see hallitus võib toota mürgiseid aineid, mida nimetatakse mükotoksiinideks. Need toksiinid on eriti ohtlikud, kuna nad võivad põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, nagu naha, silmade ja hingamisteede ärritused või isegi mürgitus, mida tuntakse mükotoksikoosina.

A. Stachybotrys chartarum mikroskoobis, B. Stachybotrys chartarum duširuumi kipsplaadist seinas, C. Stachybotrys chartarum kipsplaadist aknapalel ja D. Stachybotrys chartarum sauna toolijalgadel

 

 

Loe lisaks postitusi:

10.02.2022 Kodude nähtamatu külg: hallitused, bakterid, tolmulestad jne

22.08.2021 Hallitus – nähtamatu oht

28.02.2018 Hallitus ehitusmaterjalidel

07.05.2017 Hallitusseened toidul ja eluruumides

17.04.2016 Tähelepanekud ehitusmükoloogias – nii majavammi kui ka hallitusseente kohta

08.05.2015 Hallitusseened raamatutel, dokumentidel ja teistel paberist materjalidel.

23.02.2015 Tartu Ülikooli mükoloog, professor Urmas Kõljalg räägib kasulikest ja kahjulikest hallitustest