Majavamm

Kuidas ära tunda majavammi?

põranda vajumine

põranda all oleval seeneniidistikul kollast värvi veetilgad

ehitusvahutaolise moodustise tekkimine

pidev roostepruuni eostolmu tekkimine

vt lisaks pilte erinevatest majavammi leidudest Majaseen OÜ facebook’i lehelt

Majavamm (Serpula lacrymans) on üks enamlevinud seenkahjustusi põhjustavaid majaseeni nii Eestis kui ka mujal maailmas. Rahvasuus nimetatakse teda ka lihtsalt vammiks või majaseeneks. Esimene majavammi (varasema nimega Merulius lacrymans) kahjustusega hoone kirjeldus Eestis pärineb Märjamaa kandist 1856. aastast (Dietrich 1856, lk 384). Eesti metsades majavammi ei leidu, mistõttu sealt nakatusohtu pole karta. Meile kõige lähem piirkond, kust majavammi on loodusest leitud, on Taani (Læssøe 2015). Majavammi päritolumaaks peetakse Indiat, täpsemalt Himaalaja piirkonda, kust ilmselt sajandeid tagasi kogemata eksporditi majavammiga nakatunud puitu erinevatele kontinentidele.

Majavamm põhjustab pruunmädanikku, lagundades puitmaterjalist tselluloosi ja hemitselluloosi, misjärel puitmaterjalid muutuvad hapramaks ja lõpuks on puit tumepruunide kuubikutena. Majavammi iseloomustavad valkjad, kollase või violetse varjundiga seeneniidistiku kogumikud ja jämedad hallikad või tumepruunid seeneväädid.

Majavammi niidistikud erinevatel pindadel.

Kui tekkivad ebasoodsad tingimused seeneniidistikuna kasvamiseks, moodustab seen viljakehad ja levib edasi eostena. Eosed arenevad viljakehadel, mis majavammi puhul on materjalidele liibunud, ümarad, paksu valge vatjas-viltjas servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni võrkja pinnaga. Ainuüksi 1 cm² suurune majavammi viljakeha võib tunnis toota kuni 360 000 seeneeost, mis on väga vastupidavad ning tänu oma väikeste mõõtmetele võimelised õhuliikumiste abil levima ühest hoonest teise. Lisaks võivad eosed sattuda hoonetesse ka inimeste kaasabiga, nt saastunud jalanõudega, tööriistadega. Majavammi puhul võivad eosed säilida idanemisvõimelised kuni 20 aastat.

Majavammi (Serpula lacrymans) viljakeha areng 10 päevaga

Majavammi (Serpula lacrymans) viljakeha (A-kaugemalt ja B- lähemalt; Foto: J.Oja)

Majavammi eoste idanemiseks ja edasiseks arenguks (seeneniidistikuna) on vaja pikemaajalist puidu niiskumist, kust majavamm suudab hiljem transportida niiskust ja toitaineid palju kaugemale ja seejuures nakatada ka kuiva puitu. Empiirilised vaatlused on näidanud, et ühe aasta jooksul võib majavamm seeneniidistikuna koloniseerida põrandaid kuni 4 m ulatuseni. Enamasti saavad majavammi kahjustused hoonetes alguse kas i) põrandale tilkuva vee, ii) põrandaalustel torudel kondensatsioonivee tekkimise või lekke, iii) seina või katuse läbijooksva sadevee, iv) keldrisse valgunud vee jms tagajärgedel. Lisaks niiskusele on majavammi arengu puhul oluline ka temperatuur. Kõige sobivamaks kasvutemperatuuriks loetakse 20°C ning surmavateks >30ºC ning -6ºC (vt Tabel 1). Vahepealsetel temperatuuridel kasv aeglustub, kuid seen jääb siiski elujõuliseks. Seetõttu suudab majavamm areneda ka kütmata ruumides, nt suvilates. Kõige enam avastatakse majavammi poolt põhjustatud kahjustusi märtsist oktoobrini, eriti augustis. Tavaliselt on majavammi kahjustused levinud keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte all osas, vaid erandkordadel kõrgematel konstruktsioonidel. Majavammi kahjustused võivad ulatuda ka hoonest välja, nt fassaadi voodrilaua või vundamendi soojustuse taha (vt allpool olevat pilti).

Majavamm võib välisseinas kasvada ka fassaadi laudise taga.

Tabel 1. Majavammi arenguks sobivad ja ebasobivad (surmavad) temperatuurid (Schmidt 2006 järgi).

Liik	Surmav ºC	Miinimum ºC	Optimum ºC	Maksimum ºC	Surmav ºC laboris agarsöötmel 2 nädalat	Surmav ºC laboris agarsöötmel 3t	Surmav ºC puidul 4t
Majavamm	-6	0-5	20	26–27	30	55	50-70

Majavammi (Serpula lacrymans) lähisuguluses olev Serpula pulverulenta (varasem nimega Leucogyrophana pulverulenta) areneb oluliselt aeglasemalt ning põhjustab väiksemaid kahjustusi kui majavamm. Eesti keeles ei ole sellel seenel ametlikku nimetust, küll aga on seda seent varasemas kirjanduses nimetatud pulber-mädiknahkiseks. Uuema süsteemi järgi võiks teda nimetada “väikeseks majavammiks” nagu kutsuvad teda taanlased, rootslased (taani keeles lille hussvamp, rootsi keeles liten hussvamp). Nimetatud liik vajab kasvamiseks suuremat puiduniiskust kui majavamm. Puidu koloniseerimiseks seene poolt loetakse minimaalseks sobivaks puiduniiskuseks 30% ning puidu lagunemiseks peab puiduniiskus olema 37%. Enamasti võib seda seent leida keldritest ja esimese korruse põrandate alumistel puitdetailidel.

Serpula pulverulenta kahjustus keldri laetalal.

Serpula pulverulenta niidistik ja viljakehad keldri laetalal (Foto: J.Oja)

Serpula pulverulenta viljakehad (Foto: J. Oja)

Teine majavammi lähisugulane on metsvamm (Serpula himantioides), keda võib sagedamini leida meie metsadest kui hoonetest. Hoonetes põhjustab märgatavalt tagasihoidlikumaid puitdetailide kahjustusi kui majavamm.

Metsvammi viljakeha (Foto: V. Liiv)

Kõigile eelnimetatud liikidele on viljakeha poolest sarnane seeneliik Leucogyrophana pinastri. Nimetatud seen põhjustab samuti pruunmädanikku ning teda võib leida hoonetes keldrites, aluspõrandates, talaotstes ning pesuruumidest. Viljakehad on substraadile liibunud esmalt kollakasoranžid ning vananedes muutuvad oliivkollaseks. Eoslava on noorelt sile, valminult algul voldiline, hiljem näsaline.