Hallitusseened mänguasjades

Hallitusseentega “Ringvaate” saates. Vaata saadet.

Hallitus ehitusmaterjalidel

Mitu aastat tagasi uuriti Tallinna Tehnikaülikoolis, mis võib juhtuda ehitustegevuse käigus valesti käideldud puidupõhiste plaatidega.

Mis sellest uuringust selgus?

Kõigil sellistel ehitusmaterjalidel on n-ö loomulik pinnasaaste hallitusseente poolt, mis aga märgades oludes olles või paigaldatuna võivad kordistuda, sest hallitusseened kasvavad ja paljunevad nendele soodsates tingimustes väga kiiresti. Uuringust selgus, et ka ainult pindmisest niiskumisest piisab, et puidupõhised plaadid kaotaksid oma algupärase kvaliteedi ning hakkaksid hallitama. See võib põhjustada terviseriski nii ehitajatele kui ka hilisematele hoone kasutajatele, eriti kui hoones on tasakaalustamata ventilatsioonisüsteem.

Kõik puidupõhised plaadid läksid katse jooksul hallitama. Kõige kiiremini hakkasid hallitama materjalid, mis olid tootja info põhjal uudsed ja keskkonnasäästlikud ning katse lõpuks olid veekindel puitlaastplaat ja niiskuskindlad QSB-plaadid kõige tihedamalt hallitusseentega kaetud. Seega ei ole hallitusseente eest kaitstud ka materjalid, mis on niiskus- ja veekindlad.

Uuringu autorid järeldavad töö tulemustest, et ehituse käigus on väga oluline jälgida, kuidas hoitakse puidupõhiseid plaate ning millises järjekorras ehitustöid tehakse. Antud uuringust on kirjutatud nii eesti- kui ka inglisekeelne artikkel ning need on lisatud ka siia postituse juurde huvilistele lugemiseks.

Hallitavad puidupõhised plaadid (Kallavus jt. 2017 järgi)

 

Kasutatud kirjandus:

Järv, H.; Kallavus, U. (2013). Märgunud puitplaadid – kiirelt tekkiv hallitus. Ehitaja, 48−50.

Kallavus, U.; Järv, H.; Kalamees, T.; Kurik, L. (2017). Assessment of durability of environmentally friendly wood-based panels. Energy Procedia, 132, 207-212.

Majavammist Elmari raadios

Jaanuarikuus oli juttu majavammist Elmari raadio saates Maailmamix.  Kuula järele saate arhiivist. Saade oli inspireeritud Eesti Looduse selle aasta esimeses numbris avaldatud majavammi loost.

Majavamm meil ja mujal

Eesti Looduse selle aasta jaanuarinumbris (lk. 24-29) kirjutasin majavammi evolutsioonist, looduslikust levialast ja Eestisse jõudmisest. Ilmunud artikkel pdf-vormingus.

Meie piirkonnas on majavamm teinud palju meelehärmi juba üle paarisaja aasta: kõige vanem kirjalik allikas majavammikahjustuste kohta pärineb 1805.  aastast. Esimesed majavammile viitavad kirjalikud teated Euroopas pärinevad aga 17.  sajandist: seene tõttu oli nii hoonetes kui ka laevades lagunenud puitkonstruktsioone [5].

Majavammikahjustusi on väga kulukas kõrvaldada, sest selle seene levik ulatub algsest nakatumiskohast palju kaugemale ning seen hävitab puitosi kiiresti. Näiteks Prantsusmaal kulub aastas puitu lagundavate seente tõrjeks hinnanguliselt 30 miljonit eurot [9].

Pannkoogilaadsed seenekogumid. Majavammi (Serpula lacrymans) iseloomustavad valkjad, kollase või violetse varjundiga seeneniidistiku kogumid ja jämedad hallikad või tumepruunid seeneväädid. Tema viljakehad on materjalidele liibunud ümarad selgelt eristatava paksu valge vatjas-viltja servaga ning keskosas kollakas-tumepruuni voldilise pinnaga. Viljakehade läbimõõt võib olla mõni sentimeeter kuni üle meetri. Sageli võrreldakse majavammi viljakeha pannkoogiga.

Majavammi viljakeha keskosas toodetakse miljardeid seeneeoseid, mis on väga vastupidavad. Oma väikeste mõõtmete tõttu on need võimelised õhu liikumise teel levima ühest hoonest teise. Ent eosed võivad hoonetesse sattuda ka inimeste kaasabil, näiteks saastunud jalanõude ja tööriistadega.

Nüüdisuuringute järgi on eristatud kaks majavammi varieteeti. Majavamm kuulub vammi (Serpula) perekonda, mis omakorda kuulub vammiliste (Serpulaceae) sugukonda, puravikulaadsete seltsi (Boletales) ja kandseenete hõimkonda (Basidiomycota).

Varasemad välistunnuste järgi tehtud analüüsid ei ole võimaldanud selgitada paljusid üksikasju, kuid nüüdseks on tänu DNA-uuringutele ilmnenud mitu muudatust perekonna ja sugukonna tasandil. Ilmselt täpsustuvad andmed veelgi.

Nõnda on DNA-järjestusel põhinevate analüüside põhjal selgunud, et majavamm jaotub kaheks varieteediks: var. shastensis ja var. lacrymans. Nendest viimane ongi teadatuntud majavamm, kes teeb puithoonetes palju pahandust.

Ühtlasi on DNA-analüüsidega tehtud kindlaks, et vammi perekond ei ole ühtne, vaid parafüleetiline, kuna vammi eri liikide hulgas on veel perekonna Austropaxillus ja Gymnopaxillus liigid [4, 12]. Need liigid on levinud ainult lõunapoolkera parasvöötmes ning moodustavad ektomükoriisat lõunapöögiga (Nothofagus) ja eukalüptiga (Eucalyptus). Seevastu kõik vammi (Serpula) perekonna liigid on saprotroofid.

Perekonna Austropaxillus ja Gymnopaxillus liigid eristuvad vammi perekonna liikidest viljakehade välistunnuste poolest. Mõlemas perekonnas leidub maaaluste viljakehadega liike. Lisaks on perekonnas Gymnopaxillus mürklilaadsete viljakehadega liike ja perekonnas Austropaxillus tavavaheliku viljakehi meenutavaid liike.

Kõige lähedasem liik majavammile on metsvamm (Serpula himantioides); teised vammi perekonda kuuluvad liigid on maja- ja metsvammiga seotud palju kaugemalt.

Euroopas on hoonetest leitud peale majavammi kasvamas metsvammi ja liiki S.  pulverulenta. Sel liigil puudub eestikeelne nimetus, kuid varasemas kirjanduses on teda nimetatud pulber-mädiknahkiseks (Leucogyrophana pulverulenta). Põhjamaade eeskujul võiks S. pulverulenta nimetada väikeseks majavammiks (taani keeles lille hussvamp, rootsi keeles liten hussvamp) või väikeseks vammiks.

Erinevalt majavammist on S.  pulverulenta viljakehad väiksemad (kuni 20  cm läbimõõduga) ja neil ei ole selgelt eristuvat valget vatjat serva, ühtlasi on tema eosed palju väiksemad. Olen seda liiki vammi leidnud üpris sageli, ühel korral elutses ta toa põrandas koos majavammiga. Ka Taanis on seda seent üsna sageli leitud hoonetest. S.  pulverulenta eelistab kasvada märksa niiskemates puitkonstruktsioonides kui majavamm [11].

Sugukonna areng on saanud alguse miljoneid aastaid tagasi. Arvatavasti on vammiliste sugukond arenenud Tapinellineae alamseltsist Hilis-Kriidi ajastul, kui juba leidus vammiliikidele kasvusubstraadiks vajalikke puid, nimelt mände.

Vammiliste sugukonnas oli teistest kõige esimesena, ligikaudu 68,8 miljonit aastat tagasi, eristunud seenerühm, millest hiljem arenesid liigid S.  pulverulenta, S.  incrassata ja S.  similis. Ilmselt seetõttu on nad teistest vammiliikidest niivõrd erinevad ning vajaksid omaette perekonda(sid). Praegu ongi S.  incrassata ametlik nimetus Meruliporia incrassata. Teda leidub sageli Põhja-Ameerika hoonetes.

Seejärel on üksteisest lahknenud Austropaxillus/Gymnopaxillus ja metsvamm/majavamm ning lõpuks majavamm metsvammist. Hiljem, ligikaudu 8,6 miljonit aastat tagasi, on majavamm omakorda jagunenud veel kaheks teisendiks: var. shastensis ja var.  lacrymans. Ka metsvammi liikide hulgas on tekkinud mitu krüptilist liiki, mida välistunnuste põhjal ei saa eristada [12].

Meie hoonetest leitud majavammi looduslik levikuala on Aasia. Majavammi varieteet shastensis on looduslikult levinud ainult Põhja-Ameerikas, v.a üksik leid Kaukaasiast. Varieteet lacrymans on aga looduses levinud Aasias, täpsemalt Venemaa Kaug-Idast Kaukaasiani (134°  ip kuni 41°  ip) ja Kesk-Aasiast Himaalaja mäeaheliku lõunapoolse osani (53°  pl kuni 30°  pl), asustades alasid Venemaal, Indias, Hiinas ja Pakistanis [5]. Väljaspool looduslikku areaali on majavammi leitud loodusest veel Tšehhist ja Taanist [6, 8]. Võimalik, et mõlemal juhul on majavamm levinud hoonest lähedasse looduslikku elupaika.

Eesti metsadest ei ole majavammi leitud. Looduses eelistab ta kasvada jämedate okaspuude, eelkõige nulu lamatüvedel [5].

Oma looduslikust areaalist Aasias on majavamm levinud hoonetesse inimese kaasabil kahel korral. Üks levikusuund on olnud Euroopa. Ilmselt siit omakorda on majavamm nakatunud puitmaterjalide kaudu jõudnud teistesse piirkondadesse. Teine levikusuund on olnud Jaapan ja sealt edasi Okeaania piirkonda. Sellisele järeldusele on jõutud mahukate molekulaarsete andmete analüüsi põhjal [4].

Tänapäeval võib majavammi hoonetest leida Euraasia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa) parasvöötme piirkondadest. Enamikus Euroopa riikides, sh meie naaberriikides Soomes ja Lätis, on majavamm kõige sagedasem majaseen.

Majavammi (Serpula lacrymans) leiukohad hoonetes üleilmse elurikkuse teabekeskuse (Global Biodiversity Information Facility, GBIF) andmetel.

Majavamm hakkab hoonetes seeneniidistikuna kasvama, kui on sobivad olud: rohke niiskus, vähene õhuliikumine ja temperatuur alla 25  °C [5]. Tavaliselt on majavammi kahjustused levinud keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte allosas, vaid erandkorras ka kõrgematel konstruktsioonidel.

Millal jõudis majavamm Eestisse? Erast Parmasto on 1960. aasta Eesti Looduse märtsinumbris kirjutanud: „Eestist mainitakse majavammi esinemist esmakordselt 1805. a. W.  Chr.  Friebe töös, kes täheldas seene rohket kahjustust endises Liivimaa kubermangus“. Friebe oli baltisaksa ametnik ja ajaloolane. Teoses „Oekonomischtechnische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland“ on ta majavammist (varasema nimetusega Merulius lacrymans) kirjutanud nõnda:

„See [majavamm] on eriti siin Liivimaal kahjuks väga tuntud, mis tihti kahjustab lühikese ajaga täiesti uusi hooneid. See toimib puidule nagu vähk loomsetele kehadele. Selle avaldumise põhjuseks on suures osas ebapiisavalt kuivatatud puit, niiske alustugi ja põranda täidismaterjal ning ebapiisav kuiva õhu juurdevool. Kui seda ükskord märgatakse, saab võib-olla ka hävitada: 1) varustades tuba värske õhuga; 2) vammi hoolikalt puidult ära lõigates või hööveldades, ja 3) neid kohti soolaleeliselahuse, vask- või raudvitrioliga korduvalt üle võõbates. Mul ilmus niisugune vamm toanurgas välja ja pärast äralõikamist kasvas 14 päeva jooksul veel, 8‒9 tolli edasi. Seda kohta sai glaubrisoola lahusega pestud ja see hävitas vammi täielikult, nii et see pole iial enam uuesti ilmunud. Vanemad hooned, mis on täiesti küpsest ja kuivast puidust, on sellest õgijalikust vammist vähem ohustatud kui uuemad, kus puiduvalikul nii ettevaatlikud ei olda. Lisaks on siseruumide põranda täidiseks võetud tihti täiesti niiske muld või liiv, misläbi vamm loomulikult varsti kasvama hakkab“ (saksa keelest tõlkinud Kadri Pärtel ja Heidi Tamm).

Ain Raitviir on 2001. aastal Horisondi juuli-augustinumbris sedastanud, et „  .. esimene kindel teade Eestist aastast 1855“. Ilmselt on ta mõelnud siiski aastat 1856 ja Heinrich August Dietrichi tööd, kus Dietrich on võtnud vaatluse alla majavammikahjustusega hoone Märjamaa kandis [1]. Dietrich oli Eestis tegutsenud saksa päritolu aednik ja pargiplaneerija, keda peetakse Eesti esimeseks mükoloogiks.

Ent juba aastaid varem, 1823, oli Johann Wilhelm Ludwig von Luce kirjutanud raamatus „Prodromus Florae osiliensis“ majavammist kui laastavast majaseenest Saaremaal [7]: „See [majavamm] on teeninud õigusega ära oma nime, sest on ränk majarüüstaja. Selle tekkimise põhjus pole alati puidus, millel ta kasvab, vaid tihti selle lähemas ümbruses, tihti isegi sügaval maapinnas selle all; seetõttu ei saa soovitada kindlat abinõud, kuni põhjus kõrvaldatud saab. Kui selle allikas on puidus endas, siis olen kindel, et korduv pritsimine vask- või raudvitrioliga selle hävitab, ülejäänud juhtudel see ei aita. Kui põhjus on mullas, siis aitab tihti pindmiselt mulda parandada söe, lubja, telliskivide jms.“ (saksa keelest tõlkinud Kadri Pärtel ja Heidi Tamm).

Kirje majavammist von Luce (1823) raamatus „Prodromus Florae osiliensis”

Nende märkmete põhjal võib järeldada, et 19. sajandi alguses oli majavamm meie piirkonnas juba väga tuntud ning ilmselt hävitanud siin kandis hooneid pikemat aega. Et kõrvaldada kahjustusi, on esmalt ikkagi soovitatud leida tekkepõhjused ja need kõrvaldada. Aja jooksul on majavammi tõrjeks rakendatud keemilised vahendid muutunud. Mõni neist on osutunud inimese tervisele ohtlikuks, ja teised ebatõhusaks. Kõiki keemilise tõrje vahendeid (biotsiide) kontrollitakse rangelt, lubatud on vaid Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määruses toodud vahendid. On lubamatu katsetada keemilisi aineid omal käel. Teavet majavammi tõrjeks lubatud biotsiidide kohta leiab terviseameti veebilehelt www.terviseamet.ee kemikaaliohutuse rubriigist.

Kasutatud kirjandus:

1. Dietrich, Heinrich August 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. Archiv für die Naturkunde Liv-, Esth- und Kurlands 1: 261‒414.

2. Friebe, Wilhelm Christian 1805. Oekonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland. Riga.

3. Gabriel, Jiří; Karel Švec 2017. Occurrence of indoor wood decay basidiomycetes in Europe. ‒ Fungal Biology Reviews 31 (4): 212‒217.

4. Kauserud, Håvard et al. 2007. Asian origin and rapid global spread of the destructive dry rot fungus Serpula lacrymans. ‒ Molecular Ecology 16 (16): 3350‒3360.

5. Kauserud, Håvard et al. 2012. Evolutionary origin, worldwide dispersal, and population genetics of the dry rot fungus Serpula lacrymans. ‒ Fungal Biology Reviews  26 2‒3): 84‒93.

6. Kotlaba, František 1992. Nalezy drevomorky domaci ‒ Serpula lacrymans v prirode. ‒ Ceska Mykologie 46: 143‒147.

7. von Luce, Johann Wilhelm Ludwig 1823. Prodromus Florae osiliensis. Riga.

8. Læssøe, Thomas et al. 2015. Usædvanlige danske svampefund (Notes of rare fungi collected in Denmark). ‒ Svampe 72: 44‒52.

9. Maurice, Sundy et al. 2011. Improved molecular methods to characterise Serpula lacrymans and other Basidiomycetes involved in wood decay. ‒ Journal of microbiological methods 84 (2): 208‒215.

10. Pilt, Kalle; Oja, Jane; Pau, Kristel 2009. The wood-destroying fungi in buildings in Estonia. Structural Studies, Repairs and Maintenance of Heritage Architecture XI 109: 243‒251.

11. Schmidt, Olaf 2006. Wood and tree fungi: biology, damage, protection, and use. Springer Science & Business Media.

12. Skrede, Inger et al. 2011. Evolutionary history of Serpulaceae (Basidiomycota): molecular phylogeny, historical biogeography and evidence for a single transition of nutritional mode. ‒ BMC Evolutionary Biology 11: 230

 

Huvitav majaseene leid

Majades kasvab rohkem seeneliike kui majavamm. Kesk-Euroopas on teada kuni 80 erinevat seeneliiki, mida on hoonetest leitud. Hoonetes leiduvate seente mitmekesisuse tõestuseks on ka hiljutine seeneleid Järvamaalt. Seeneliigiks on Leucogyrophana mollusca, mis eristub teistest säravoranž-aprikoosivärvi viljakehadega. Antud seen on leitud akna all asuva seina telliskivi pealt. Leid on talletatud Tartu Ülikooli seenekogusse.

Leucogyrophana mollusca viljakeha lähemalt (Foto: M. Kutti).

Leucogyrophana mollusca viljakeha kaugemalt (Foto: M.Kutti).

 

Majaseentest Postimehes ja Delfis

Eesti hoonetes kasvatest seentest on inimese tervisele kõige ohtlikumad hallitusseened, millest kardetuimaks peetakse musta hallitust. Loe edasi Postimehest.

Kas olete kuulnud midagi väikesest vammist, metsvammist, majakorgikust või majamädikust? Ka nemad armastavad majas resideeruda, muidugi neile sobilikel tingimustel. Tõsi, need väikevennad pole nii ohtlikud kui majavamm, kuid tähelepanuta jätmise korral on ei ole lõpptulemus rõõmustav. Loe edasi Delfi ehitusportaalist Ehitusruudus.

Majavamm ja tema sugulane

Kes veel ei teadnud, siis majavammil on mõned sugulased, keda võib samuti hoonetest leida. Ükski nendest ei ole kivivamm, betoonivamm, svamm või mõni muu rahvakeelsetest nimedest. Siin on üks näide, kus ühe toa põrandas oli kaks erinevat vammi liiki. Üks majavamm (Serpula lacrymans) ja teine majavammi sugulane ilma eestikeelse nimeta, aga keda võiks põhjamaade eeskujul nimetada väikeseks vammiks (S. pulverulenta). Kahjustusulatused erinesid oluliselt ning domineerivaks kahjustajaks oli ootuspäraselt majavamm.

Majavammi viljakeha (punase noolega) ja n-ö väikse vammi (S. pulverulenta) viljakehad (siniste nooltega) (Foto: J. Oja).

Serpula pulverulenta viljakehad (Foto: J. Oja)

Seente tõrjumine majast

TM Kodu & Ehituse juuninumbris ilmus ülevaadet majavammi (ja teiste seente) uuringutest  ning tõrjest sh tõrjetööde garantiist.

Igal aastal puutuvad paljud meist ühel või teisel moel kokku majaseente põhjustatud kahjustustega ja seega on kasulik uuesti meelde tuletada mõned tunnused, mille järgi oleks majavammi võimalik lihtsalt ära tunda ja eristada teistest majades kasvavatest seentest.

Majavammi mitmepalgelisus

Majavammi niidistik võib olla nii jämedate seeneväätidena kui ka vatja valge massina. Seeneväädid meenutavad pigem jämedaid puujuuri, mis võivad olla kuni 3 cm läbimõõduga. Kuivanult saab neid murda nagu kuivi oksi ning murdmisel on ka sarnane kõla. Valgel vatjal seeneniidistiku massil on alati kollakaid, roosakaid ja violetseid varjundeid ning vananedes muutub seeneniidistik tumehalliks ja tekib siidjas läige. Sobivad tingimused seeneniidistikuna kasvamiseks on kõrge niiskusesisaldus, minimaalne õhuliikumine ja temperatuurid alla 25 °C, kõige paremini 20 °C juures.

Seeneniidistiku kasv võib olla väga varieeruv, kuid enamus katseliselt mõõdetud seeneniidistiku kasvukiiruseid on jäänud vahemikku 5–9 mm päevas. Kiirelt suudab majavammi niidistik kasvada materjalidel, mis ei sisalda tselluloosi. Samas võivad ka teised puitu lagundavad seened levida anorgaanilistele materjalidele (enamasti kivist materjalidele). Sellised seened on majamädik (Coniophora puteana), Serpula pulverulenta, erinevad korgikuliigid (Antrodia spp.) ja teised seened.

Sobivates keskkonnatingimustes arenevad eostest seeneniidid, mis on aga lühiealised, kui need ei kasva kokku teistest eostest kasvanud seeneniitidega. Seetõttu on vähetõenäoline eelmises artiklis esitatud väide, et kaugele arenenud kahjustused ja viljakehade puudumine on seletatavad asjaoluga, et seeneniidistik oli pärit ainult ühest eosest. Viljakehade areng on siiski mõjutatud eelkõige keskkonnatingimustest, näiteks temperatuurist, õhu liikumisest. Seega ei peegelda majavammi viljakehade olemasolu ilmtingimata kahjustuse vanust, mida ekslikult arvatakse, vaid hoopis ebasoodsaid tingimusi seeneniidistiku arenemiseks.

Seente analüüsid ja tõrje

Eestis ei ole praegu ühtki teadusasutust, mis tegeleks hoonetest seente määramisega, sellega tegelevad ainult n-ö äriühingud. Lisaks eelmises artiklis nimetatud SA Eesti Mükoloogiauuringute Keskusele tegelevad seente määramisega veel osaühingud Majaseen, PestEkspert ja UKonsult. Seene määramine annab esmase informatsiooni, kuid edasisteks parandus- ja tõrjetöödeks on vaja hinnata ka kahjustuse ulatust ja analüüsida võimalikke tekkepõhjuseid, mis on olulisteks asjaoludeks seenkahjustuste likvideerimisel ja kordumise vältimisel.

Tavaliselt kipuvad inimesed majavammi kahjustusi alahindama ning teisalt ülehindama teiste puitu lagundavate seente kahjustusi. Majavammi seeneniidistik võib olla varjatult igasugustes pragudes ning areneda ka kõrvalruumidesse, kus põrandad ei pruugi olla veel vajunud. Seetõttu aitab põrandate õõtsutamine tuvastada vaid tugevamini kahjustunud piirkondasid. Lisaks sellele tuleks appi võtta kas endoskoop või osaliselt põrandaid avada ja vaadata põrandaid nii alt- kui ka seestpoolt.

Kui on kindlaks tehtud kahjustusi põhjustav seen ja selle ulatus, siis majavammi puhul on soovitav küsida tõrjetöödel abi vastavalt ettevõttelt ning mitte hakata ise katsetama erinevate vahenditega. Ettevõtte valikul tasub esmalt veenduda, et sel oleks olemas kahjuritõrje tegevusluba. See tähendab, et sellises ettevõttes on kindlasti üks kahjuritõrjuja kutsetunnistusega (spetsialiseerumisega ehitiste konserveerimisele) isik, kel on pikaajaline töökogemus ning kes oskab kasutada asjakohased tõrjemeetmeid, -aineid ja -seadmeid. Meie andmetel tegelevad majaseente tõrjumisega osaühingud Antivamm Ehitus, Majaseente Tõrje, Puleium ja Terve Ehitus.

Mis tagab tõrjetööde garantii usaldatavuse?

Majaseente määramist ning tõrjetöid pakkuvad ettevõtted tegelevad väga spetsiifilise tööga, mistõttu ei saa neilt eeldada suuri käibeid. Seetõttu ei ole me nõus eelmise artikli väitega, et tõrjetööde puhul on garantii usaldatavus seotud krediidiinfos olevate andmetega ettevõte kvartaalsete maksude (riiklike ja tööjõumaksude) kohta. Need maksud kajastavad ettevõtte käivet ja töötajate arvu. Krediidiinfost võib küll kontrollida, ega ettevõttel ei ole maksevõlgu. Tasub silmas pidada, et väike käive ei võrdu kehva tööga, niisamuti nagu me ei saa pagariäri ja supermarketi käibeid võrreldes eeldada, et supermarketis pakutaks paremaid saiakesi kui pagariäris.

Garantiide puhul tasub tutvuda enne teenuse tellimist garantiitingimustega. Tingimused ei tohiks olla ebamõistlikud, nagu ka garantii kehtivusaeg. Näiteks: kas 20aastase garantii puhul võime olla kindlad, et sel ajal sama ettevõte veel tegutseb? Pikaajaliste garantiide andmisest on tõrjetööde valdkonnas saanud väga hea teenuse reklaam, sest sellega justkui suureneb müüja usaldusväärsus. Tegelikkuses peab arvestama, et seenkahjustustusest saab jäädavalt lahti vaid siis, kui likvideeritakse soodsad tingimused seene kasvuks.

Juristi kommentaari tõrje garantii kohta saab lugeda siit

TM Kodu ja Ehitus 6/2017 lk 38-39

 

 

Hallitusseened toidul ja eluruumides

Selgitan Eesti Looduse mainumbris, mida tuleb silmas pidada, kui toiduained hallitavad või kui eluruumis ilmneb sageli hallitust. Loe lähemalt Eesti Looduse rubriigist “Panin tähele”.

Hallitus toiduainetel ja eluruumides

Jätka lugemist

Ekstreemsed majavammi kahjustused

Selle nädala alguses tunnustati Eesti parimaid mõisaid, kuid kahjuks on mõnes mõisas lood väga nutused. Siin on üks ekstreemne näide mõisast, mis on pikalt seisnud kasutuseta ning mis on tulekahju tagajärjel saanud märkimisväärseid kahjustusi. Kirsiks tordil on majavammi kahjustused.

Jätka lugemist

Older posts

© 2018 Majaseen OÜ

Üles ↑